Lugesin Cosmopolitani

Et siis jah, lugesin Cosmot (ei ole vaja kõvasti naerda, igal inimesel on oma nõrk koht ja ma tegelikult üldse ei varja, et ma loen igal kuul seda ajakirja, see on mul lausa tellitud :D ) ja sattusin täielikku frustratsiooni. Mitte selle pärast, et see ajakiri kujutab "glamuurset" ja "ägedat" elu, mida mul pole, ausalt, ma tean, milline see on ja et ma enam ei viitsiks seda ise elada. Milles oli siis probleem? Ma jäin täiesti rahuldamata :D Ühesõnaga, võtan mina ette sisukorra ja näen, ohooo, põnevad teemad (proovige jällegi mitte väga kõvasti naerda), nt "Võrguta nagu prantsuse naine", "Pane ülbitseja paika", lisaks lubadus, et on jutt moekunstnik Tiina Talumehest ja sellest, kuidas tema edust eeskuju võtta jne. Ja löön ma siis ajakirja artiklite kohalt lahti ja näen (võtame näiteks Tiina Talumehe loo): talle on pühendatud täpselt üks lehekülg. Sellest leheküljest umbes kolm viiendikku on pilt, üks kolmandik on üleüldine pläma üleüldiste soovitustega ja ülejäänu on siis lugu edukast naisest...Ülbitsejate paikapanemise kohta on samuti üks lehekülg, see jutustab loo, kuidas J. Aniston küsis parkimisplatsil ühe kurja mehe käest, miks ta nii õel on. Võrgutamine on loomulikult väga tähtis teema, sellele on eraldatud kaks lehekülge, üks neist pilt lühikeses seelikus neiust, kes kummardub, teisel leheküljel on kahe viiendiku ulatuses artikli pealkiri. Taaaa-aaah, ma ütlen. Ja küsin: kus on analüüs, kus üldistusjõud, kus on natukenegi midagi intrigeerivat??? OK, ma saan aru, tegemist ongi suvalise naisteajakirjaga, mis on mõeldud meelelahtuseks, aga siiski...106 lehekülge ja ma lugesin ajakirja läbi Ruudit magama pannes. Ja Ruudi on praegu tõbine, seega ei kestnud uinumine pikki tunde...

Lihtsalt kuidagi kurb hakkas. Ei taha hakata siis jaurama teemadel, et maailm on hukas ja "meie ajal" oli ikka süvenemist ja muud diipi kraami kõvasti rohkem. Praegu ongi ju meie aeg, ma elan siin hetkes, ma olen osa sellest ühiskonnast ja mul on ka mingi osa selles, et ümbrus on naasugune, nagu ta on.

Tunnetasin väga sügavuti, kui pikk tee on mul veel minna, kui tahan, et "mu lapsed" oma eksami hästi ära teevad - nad ei saagi ju olla funktsionaalse lugemisoskusega, kui neil väljaspool kooli praktiliselt puudub võimalus seda harjutada.

Selle kõrval (et lõpetada ikkagi positiivse noodiga) tuleb ära märkida, et Ruudi tõepoolest oskab lugeda. Annaks jumal mulle nüüd veel ainult oskust tekitada temas armastus raamatute ja lugemise vastu, siis võiks rahul olla :)

Ja kui keegi siis lugemas käib, jätke kommentaaridesse näiteks bööö või lahe või like vmt.