Inimene plaanib...

No nõnda siis, õnnelikult Strasbourgis. Olegem ausad, kõik läks ikkagi üsna erinevalt sellest, kuidas ma olin plaaninud. Aga iseenesest probleeme ju esinenud. Vähemalt mitte eriti. Aga alustagem siis mälestuste heietamisega:

jätsin teid, kallid lugejad, Tallinna lennujaama, kus ma ostsin endale kohvi ja pitsaviilu, et mitte nälga ja igavusse surra. Veerand tundi enne boarding time ´i panin asjad kotti ja olin valmisolekus number 1. Pärast poolt tundi ootamist võtsin kotist raamatu jälle välja ja lugesin mõnda aega -.- Lennuk hilines ilmselgelt. No hüva, ma teadsin, et mul on Franfurdis tund ja nelikümmend aega, et jõuda bussile, nõnda et mures veel polnud. Küll oli seda kamp jaapanlasi, kes mingil kummalisel kombel ümbritsesid mind, kaks neist ratastoolis. Igatahes jaapanlased käisid nii tihti infot küsimas, et mul oli ülevaade kogu aeg olemas. Mitte et mul selle infoga midagi oleks peale olnud hakata, selge oli ju see, et lennukile veel ei pääse.

Lõpuks õnnestus meil lennuk hankida ja siis pidid kõik jooksuga minema, sest muidu oleks me kaotanud oma aja ja koha ning see oleks tähendanud suurt hilinemist. Kuna seda keegi ei tahtnud, toimis kõik äärmiselt ökonoomselt ja kümne minutiga oli meie pirakas lennuk istuvaid ja turvavöötatud inimesi täis, lend võis alata.

Kurbusega tuleb tunnistada, et seekord polnud õhkutõusmine enam sugugi mitte niiiii meeliülendav kogemus, näib, et seda tasub läbi elada tõesti kord kolme aasta kohta, muidu pole efekt kuigi võimas :( Oleks mul raamat olnud, oleks võinud vabalt seda lugeda, ausalt, ja siis konkreetselt lahtirebimise ajal korraks pilgu tõstnud ja mõistvalt naeratanud. Aga kuna mu raamat oli ülemisel riiulil, ei saanud ma seda teha ja jõllitasin lihtsalt aknast välja, kust ei paistnud muidugi midagi, sest pime oli.

Lennu osa võib rahulikult vahele jätta, seal ei juhtunud mitte midagi erilist, sõin väga vastiku täidisega wrappi ja lugesin erakordselt halvas eesti keeles olevat dokumenti, mille väljaandjaks on üks üks neist Euroopa komisjonidest (no absoluutselt ei jaga seda süsteemi). Uskumatu, see polnud isegi mitte google translate, see oli lihtsalt kirjaoskamatu tõlge (sest no Teine maailmasõda oli ka valesti kirjutatud...)

Aga lõpuks siis Frankfurdis...võtsin juba lennukis ÜL juhised näppu, et mitte mingil juhul selles Euroopa suurimas lennujaamas ära eksida. Oli ju lend 25 minutit hilinenud, seega oli mul jäänud aega 35 minutit, et bussile check-in ära teha. Igaks juhuks küsisin mundris onudelt ikka teed ka, et mitte ära eksida. Nood muudkui aga kinnitasid mulle, et olen õigel teel. Ühesõnaga, kõik läks äärmiselt hästi, kuni ma umbes 6 minutit pärast lennukilt mahaastumist väljusin uksest ja sain aru, et jumal teab kuidas, aga mul oli õnnestunud leida oma bussipeatus. Uskumatu rõõm kadus aga umbes poole minuti pärast, kui mulle meenusid ÜL-u sõnad: „Umbes 20 minutiga jõuad suurde lettidega saali, kus saad teha elektroonilise check-in´i.“ Tee või tina, mina ei leidnud kuskilt ühtegi lettidega saali. Ja 20 minutit ei kulunud mul mitte kuidagi selle lühikese jalutuskäigu peale. Egas midagi, vinnasin oma kotid selga ja läksin lennujaama tagasi. Et äkki ikka keegi kuskil tahab mind näha ja vaadata mu ID kaarti ja lasta mul bussile platseeruda. Ei tahtnud :D Suure otsimise peale leidsin küll infoleti, too meesterahvas aga saatis mu väga viisakalt sellestsamast uksest välja, kust ma just äsja olin sisenenud ja soovis head reisi. Nii et järgmise tunnikese ma lihtsalt istusin ja passisin. Oma viga, et mingit töötajate teed kasutades nii kiiresti kohale sain ja check-in´i rõõme ei saanud nautida.

Strasbourgi buss oli küll aus, tasus ootamist. Pärast kaht ja poolt tundi nägid mu silmad esimest korda seda kuulsat linna. Esmamulje oli kena, eks me tulime ju vanalinna poolt sisse ja see osa on linnades alati ilusam. Juba eelmises postituses mainisin, et kavatsesin minna seda teed, et sõidan bussiga kaugemale, et peaks taksoga vähem sõitma. Teoorias oli hea plaan. Praktika aga... Ühesõnaga, lahkusime kogu oma kambaga Hiltoni hotelli juures bussist, kõik vajusid laiali, kes jalutades, kellel oli auto vastast. Mina ka ikka, tähtis nägu peas, otsisin oma telefoni välja ja valisin kohaliku takso numbri. Ja kujutate ette, teisel pool vastabki mulle linti loetud teade, et olen helistanud taksole :) Seejärel tuleb toru otsa prantsuse keelt rääkiv naisterahvas. Mina siis keskööle kohaselt rahulikult pajatama, et ma ei räägi prantsuse keelt, aga ma olen Hiltoni hotelli ees ja vajan taksot. Teiselt poolt tuleb mulle vastuseks pikk prantsuskeelne jutt. No mis mul muud üle jäi, kui korrata, et ma ikka veel ei saa prantsuse keelest aru jne. Selle peale pani mu vestluskaaslane TORU ÄRA :O Aga ega ma ka papist poiss pole, helistasin uuesti. Minu kõnet ei võetud mitte kunagi vastu :D Ühesõnaga, ma seisin kell 00.20 keset inimtühja võõrast linna ja mõtlesin, et mida kuradit ma nüüd siis teen. Mis seal siis ikka, lohutanud ennast teadmisega, et ma olen ikkagi juba 27 aastat vana, mul on olemas kaart ja tänavanurkadel paistsid olevat ka nimesildid, asusin oma kohvriga teele. Ja teate, kulus tõesti kõigest 20 minutit ja ma olin jõudnud täpselt õigesse kohta :) Ei mingit tülinat, ainult puhas rõõm. Seega sai veel kord kinnitust ütelus „Inimene plaanib, Jumal juhatab“, aga üldiselt pole mul selle vastu mitte midagi, sest ma pole sugugi kindel, et minu plaan oleks Jumala juhatusest parem olnud :)

Ööbismis- ja töötamispaik on ilus, ikka õnneks üksinda toas ja vannituba on ka olemas ja...ainult internetti toas pole, peab koridoris käima. Aga eks ma sellest eluolust pajatan järgmises postis ehk rohkem :) Seniks kalli-kalli kõigile!