Tänase päeva esimene tippsündmus toimus St. Ivesi linnas, kus asub üks neljast Inglismaal olevast Tate-nimelisest kunstigaleriist. Too St. Ivesi oma keskendub 20. sajandile ja Cornwalli kunstnikele. Muidu oli galerii nagu galerii ikka, üks omapärane abstraktsionistist skulptor oli hea avastus (siinkohal meenus mulle, et hommikut alustasime ju sellega, et läksimegi „kivimuuseumisse“, täiesti tõsiselt, kell 10.00 vaatasime suuri kivisid, millesse oli auk sisse raiutud, ja meie reisukaaslased oigasid vaimustusest „Milline võimas naine“ – need olid nimelt Margaret (?) Hepworthi kivid....Vähemalt sai „kivimuuseumi“- nali tehtud).
Tagasi Tate´i juurde – parim osa selles hoones oli koridoritäis õhupalle. Mõte oli selles, et ruum mõõdeti üle ja siis paigutati sinna sisse täpset poole ruumala jagu täispuhutud õhupalle. Ja siis anti inimestele võimalus selle mere sees kõnidada. Oi, ma lausa kiljusin vaimustusest :) Väga-väga-väga omapärane kogemus. Õhupallid ümbritsesid mind igast küljest, kaasa arvatud pea ehk siis toimus tõeline ujumine õhupallides. Ühel hetkel oli palle nii palju, tõepoolest tekkis tunne, et olen kaotanud tee. Et pallid muudkui pressivad ja pressivad mulle vastu kõhtu, selga, pead...Ja kuigi ma pidevalt lükkan neid oma näo eest ära, tuleb neid aina juurde ja juurde. Hästi mõnusalt selgeks, reaalseks, isegi materiaalseks tehtud ÕHK ja ASJAD, mis meid segavad, mis varjutavad meie mõtteid, ideid, unistusi, eesmärke...ja mida kõike veel. Selline tuba peaks olema endal kodus, pool tundi sumamist päevas ja tavalised, mitte silmaga nähtavad segajad tunduksid nii tühised, nii tühised :)
Teine lahe performance seisnes selles, et kõik külastajad lasevad end seina ääres Abilisel ära mõõta ja nende pikkus märgitakse koos nimega (algselt) valgele seinale. Ja nõnda tekib omapärane mustvalge muster, kus kõige mustem osa näitab siis maailma inimeste keskmist pikkust ning üles ja alla jäävad siis äärmused. See on lihtsat lahe mõte mo meelest.
No comments:
Post a Comment