Ma olen viimasel ajal nii udu, et endal hakkab ka kahju. Näiteks unustasin ma eile osta teatripileteid ja jäin niiviisi ilma poole hinnaga piletitest. Siis tegin ma täna tunnis nii hea nalja, mille peale me naersime täpselt nii kaua, et mul läks meelest ära, mille juures me enne nalja pidama jäime. Ja mulle ei meenunudki! Tore on muidugi see, et tegemist oli tunniga, mida õppealajuhataja vaatamas käis.
Koristamise ja söögitegemiseni pole ma sel nädalal üldse jõudnud, sest oma udususes ei saa ma arugi, kuidas tunnid on läinud ja ongi aeg magama minna. Isegi raamatud seisavad nukralt - loen neid küll, aga ükski ei saa otsa.
Täna tööl olles vaatasin ennast peeglist ja pidin tõdema, et näen välja nagu narkar. Ma ei oska isegi öelda, mis minu näos seda meenutas, aga just selline ma olin. Aga mitte eluheidikust narkar, vaid selline glamuurne, see, kes kokaiini ninna tõmbab.
Eile virutati ühelt mu kolleegilt keset päeva auto numbrimärgid ära, nii esimesed kui ka tagumised. Ju oli kellelgi hädasti vaja. Näiteks varastatud auto jaoks.
Aga meie tubane õunapuuoks puhkes õide ja vabal ajal kanna kevadpapusid ja seda hirmsa koormusega tsüklit on ainult üks nädal veel ja hr H lubas minuga minipuhkusele tulla (kui ma kõik ära organiseerin).
Elu on ilus.
keedan ämbritäie kanget kohvi/ poen tagasi voodisse/ lükkan eemale virna/ kohustuslikku kirjandust/ loen ainult miki hiirt ja maajat (Andra Teede)
No comments:
Post a Comment