RIP 2019

Mida sa tegid aastal 2019, mida sa varem teinud pole?
Käisin Londonis. Osalesin tüdrukuteõhtu korraldamises. Ostsin poest kalmuküünla ja viisin selle hauale.

Kas pidasid kinni oma uusaastalubadustest ja kas sa plaanid neid ka järgmisel aastal anda?
Pidin eelmise aasta postituse üle vaatama, et meenutada, kas ma ikka andsin lubaduse. Andsin: 4*4 kuubiku kokkupanek, mille ka ära tegin. Seda päris lõppu peast ei suuda siiski, aga enam-vähem. Sel aastal luban panna kokku pusled, mis mul kodus on. Algus igatahes on tehtud juba enne uut aastat. Luban pühalikult ka rohkem koristada.

Kas keegi su lähedastest sai lapse?
Jepp, märtsis sündis üks pikajalgne tulevane modell.

Kas keegi su lähedastest suri?
Nojah, suri tõesti.

Mida sa sooviksid et sul oleks aastal 2020, mida sul 2019. aastal ei olnud?
Uus suur diivan. Aga enne selle saamist oleks vaja elutoas remont ära teha.

Milliseid riike sa külastasid?
Poola, Kreeka, Saksamaa ja Inglismaa

Milline 2018. aasta kuupäev jääb sulle igaveseks meelde ja miks?
19. august. Kuigi 19. augustil elasin täitsa rahulikult oma elu ja arvatavasti molutasin täiesti niisama.

Mis oli su selle aasta suurim saavutus?
Ma arvan, et kutsetunnistuse saamine. Vähemalt panustasin sellesse kõige rohkem. Toreda naisgrupi koondamine enda (ja meie kõigi) ümber on ka päris hea.

Mis oli su suurim ebaõnnestumine?
Ei tule nagu ette, kõik asjad on suht suvalised. Ei tule meeldegi.

Kas sa põdesid mõnd haigust või vigastasid end?
Vist mitte, aga mul õnnestus elus esimest korda kogeda üldnarkoosi.

Mis oli parim asi, mille ostsid?
Harry Potteri stuudiote piletid.

Kelle teod väärisid tunnustust?
Ruudi matemaatikaõpetaja. Ma ei tea, mida ta teeb, aga matemaatika on nüüd tund, mis on kõige parem.

Kelle käitumine tekitas sus tülgastust ja kurvastust?
Tülgsatus on karm sõna. Aga kurvastust tekitas küll paar Ruudi õpetajat. Õnneks tema jaoks mitte, lihtsalt minu jaoks on arusaamatu, kuidas me saame rääkida austusest, võrdsusest, kiusamisvabast koolist, kui koolis töötavad inimesed neist sõnadest väga vildakalt aru saavad.

Millele kulus enamik su rahast?
Ikka reisidele vist.

Mis sind väga-väga-väga elevile ajas?
Luisa Lotta pulmad :) Uus vannituba ja köök ka.

Milline laul jääb sulle alati 2019. aastat meenutama?
Kuulasin väga vähe muusikat. Pigem jääbki meenutama see aeg, kus ma ei suutnud kuulata üldse mingit muusikat. See oli ... kummaline tunne.

Võrreldes eelmise aastaga, kas sa oled:
i) õnnelikum või kurvem? Ma tõesti ei oska öelda
ii) kõhnem või paksem? kardan, et paksem
iii) rikkam või vaesem? järjest rikkam ikka. Ja sellega seoses järjest rohkem torssis meie maksusüsteemi pärast. 

Mida sa soovid, et oleksid rohkem teinud?
Panustanud kodusesse ellu.

Mida sa soovid, et oleksid vähem teinud?
Arsti juures käinud. Ses mõttes, et oleks olnud tore, kui poleks pidanud nii palju käima.

Kas sa armusid kellessegi 2019. aastal?
Ei tulnud ette.

Mis oli su lemmik telesaade?
Vaatasime algusest lõpuni ära "Suure paugu teooria", see oli päris tore

Kas sa vihkad kedagi, keda sa eelmisel aastal ei vihanud?
Ei.

Mis oli parim raamat, mida lugesid?
Lugesin liiga vähe. Aga "Lillede keel" vist ikkagi võidab.

Mida sa tahtsid ja said?
Ruudiga soojale maale. Uut aktiivsusmonitori tahtsin ka.

Mis oli sellel aastal su lemmikfilm?
Ilus oleks vist öelda "Tõde ja õigus". Ja ausalt öeldes oli see päris kena film tõepoolest. A parim oli vist ikka hiljuti vaadatud "Taskunoamees", mis ... noh, ongi täiesti uskumatu film ::D

Mida sa oma sünnipäeval tegid ja kui vanaks sa said?
Sain 35. Korraldasin üle kümne aasta sünnipäeva (isegi kaks), millest ühest sai ootamatult siiani legendaarne pidu.

Mis on üks asi, mis oleks su aasta oluliselt nauditavamaks muutnud?
Kui mõned siin ära poleks surnud.

Mis sind mõistuse juures hoidis?
Ruudi. Nii selles mõttes, et tema pärast pidin mõistusel olema. Aga ka selles mõttes, et ta oskab olla väga toetav.

Milline kuulsus / avaliku elu tegelane sulle kõige enam meeldis?
Ei tule meelde kedagi eredat.

Kes oli parim inimene, kellega sa tuttavaks said?
Mulle näib, et 2019 ei kohtunud ma ühegi sellise uue inimesega, kes oleks pikemalt mu ellu jäänud. Küll aga sai süvendatud mitut natuke varasemat tutvust.

Pane kirja üks oluline eluõppetund, mille 2019. aastal said?
Sõnastatud soovid lähevad jätkuvalt täide. Mõnikord lihtsalt täiesti haigel moel.

Midagi uut

Vahepeal on möödunud kuu, kui olen teinud vähemalt kaht asja, mida ma varem pole teinud. Esiteks olin tüdrukuteõhtu korraldustiimis ja no loomulikult osalesin ka tollel õhtul. Ettevalmistuste ajal tekkis küll kohati tunne, et sellest asjast küll asja ei saa :) Liiga erinevad inimesed, kes omavahel ei tunne. Ja sünergiat ei teki. Aga kokkuvõttes tuli täitsa südamlik koosviibimine ilma igasuguste piinlike seikadeta. Kui päris aus olla, siis on tüdrukuteõhtu minu jaoks natuke arusaamatu kontseptsioon. Nagu abiellumine suure peoga :D Aga see ei tähenda, et ma ei naudiks teiste ilusaid päevi ja rõõmu. See pidu oli armas. Ja nüüdseks on paar ka ametlikult abielus, mis on väga-väga tore :)

Teiseks tegime Ruudiga ära oma kultuurireisi. Nimelt Londoniss Warner Bros. Harry Potteri filmide stuudiosse. Muu hulgas vaatasime muidugi ka Hyde Parki, Buckinghami paleed, Westminster Abbeyt koos kroonimistooli ja Newtoniga ning eriti pikalt silmitsesime Oxford Streeti. Noh, Big Beni nägime  ka nii, et astusime metroost välja ja seal ta seisis. Ausalt, ma polnud selleks üldse valmis :D Piccadilly circusel seisime ja mõtlesime, mida nad silmas pidasid, kui sellele eraldi nime panid. Ja Tottenham Courtil imestasime, miks filmis Hermione poisse sinna ei viinud, kui surmasööjad Billi ja Fleuri pulma tungisid. Raamatus oli see ju "esimene koht, mis pähe tuli". 

Stuudiod olid muidugi eepilised. Nagu... ma ei oskagi midagi öelda. Inimene, kes armastab "Harry Potterit", saab sealt kindlasti elamuse. Seal ongi kõik kohad olemas - suur saal ja magamistoad, Dumbledore´i kabinet ja Privet Drive 4, platvorm 9 ja kolmveerand ja Rüütlibuss. Ja minu lemmikud Gringotts (seal oli isegi tuldpurskav lohe!!!) ja Diagon Alley. Rääkimata siis kõigist neist detailidest ja selgitustest, kuidas mingi efekt saavutati ja kuidas mõeldi läbi, mis kõik peaks olema. Ja kuidas. Viimases toas oli massiivne Sigatüüka makett, mis oli Ruudi lemmik. See oli ka tõepoolest üliäge. Maketid iseenesest ongi vinged asjad, aga kui see on Sigatüügas ja nii suur, siis on see mitu korda rohkem kui lihtsalt vinge. Igatahes. Mina ei kujuta ette, kuidas on võimalik, et tavaliselt veedetakse seal kolm tundi. Me alustasime kell 10.00 (esimene sats, kes sisse said) ja lahkusime pool seitse :D Vahepeal sõime ka muidugi. Ja jõime võiõlut, mis on väga kummaline. Väga rammus jook, ma ütleks. 

Londonis tegime loomulikult ka korraliku fish and chipsi tiiru ja viimasel hilisel hommikul ka full monty. Mõlemad kohad olid väga toredad, hommikusöök nt oli Breakfast Clubis, mis tähendab, et selles baaris oligi peomusa nagu klubis. Mitte EDM, aga ilmselgelt mitte tavaline hommikusöögimuusika. Esimene hetk oli üllatav, aga hiljem andis päris hea meeleolu. 

Ööbimine oli airbnbiga Elephant and Castle´i metroo lähistel, mis tähendas, et ühistranspordiga saime palju sõita (mulle teeb ikka rõõmu, et nad päriselt kasutavad kahekordseid buss :D Et see pole turistide meelelahutus), aga vähemalt püsisime tsoonis. Koht oli norm. Toad suured, voodid magatavad. Ja vannitoas oli dušš, kus sai valida, kui sooja vett tahad. Erinevalt siis kraanikausist, kus oli ikka klassikaline "vasak käsi kuuma vee all, parem külma all" variant. Vaade aknast ajas küll naerma (see oli tõesti inetu), aga tänav oli kena ja täis söögikohti ja (toidu)poode.

Kokkuvõttes - igas mõttes tasus käik ennast ära. Nüüd tahaks minna veel vähemalt korra Londonisse, et jõuda Tate Modernisse, Victoria ja Alberti muuseumisse, Towerile lähemale ja kõikidesse neisse teistesse kohtadesse, kuhu me ei jõudnud. 

Ja siis jõudis vahepeal kohale meie köök. Mis on väga-väga ilus. Nii ilus, et ma vahetevahel köögis olles lihtsalt heldin. Tegelikult pole päris lõpuni paigas, aga üldjoontes. Ja abiruum on suhtkoht kasutusel, mis on paljud asjad oluliselt mõistlikumaks muutnud. Ja elutoast saime ka suurema osa maailma kõige inetumast mööblist välja ja asendatud riiulitega, mis on need, nagu plaan oli. Et on küll ilusam ja mõnusam juba :) 

***

Muus osas... käib arvestus ikka nii, et praegu on kuu möödas. Kõige painavam äng on leebunud, jäänud on pidevalt kuskil taustal tiksuv ärevus, mis ootamatutel hetkedel välja lööb. Nt kui Ruudi võttis lugemiseks HP 3. osa ja ma tean ju, et sinna on pühenduseks kirjutatud "25. sünnipäevaks K-lt". Või vaatab keegi televiisorist saadet inimesest, kes läheb pikemale reisile. Need on hästi järsud ja tugevad hetked, kus mul puudub igasugune kontroll oma reaktsioonide üle. Muusikat ei suuda ma kuulata, kui olen üksi. Ja ma arvan, et pole olnud ühtki õhtut, kui ma poleks talle mõelnud. Ja hommikut, kus ma seda teinud poleks.  Ja kõige selle kõrval on selline tunne, et ... ma ei tea ... mul pole nagu õigust seda kõike tunda. Et nüüd on nagu aeg, kus võiks olla üle saanud. Ma nägi teda viimati rohkem kui aasta tagasi, ma peaks olema harjunud, et teda pole. Viimased viis aastat nägin teda korra aastas. Enne seda oli mitu aastat, kui ma ei teadnud temast mitte midagi. Et võiks ju olla harjunud eluga ilma temata. Aga mkmm. H keeldub tunnistamast, et asjad on nüüd nii. Ja nii valesti kui see ka ei kõlaks - ma kadestan teda selle võimaluse pärast. Mina ei saa, ma olen näinud kirstu. Ma olen näinud hauaplaati. Ma olen näinud kokkukuivanud mälestust oma sõbrast kirstus. Olen jätnud temaga hüvasti. Öelnud talle, mida ta mulle tähendas. Ja see ei toonud lubatud rahu või tänulikkust või lootust, et toimub paranemine. Ja kuigi ma teoorias tean, et paranemine saab alguse tunnistamisest. Ja matused on vajalikud, et ei jääks lõpetatamata tunnet. On see nii vastuolus mu praeguste tunnetega, et ma lihtsalt ei usu seda. 

Et selles osas läheb raskelt. Palju raskemalt, kui ma üldse oleks osanud arvata pärast uudise saamisest. 

-

Praegu oleks just õige aeg kirjutada postitus viimastest puhkusetegudest, sest ametlikult olen nüüd juba kolm päeva tööl käinud.

Aga täna pole see päev.

Täna on hoopis see päev, kui ma sain teada, et mu Sõber on surnud.

Ta oli olemas mu gümnaasiumi ajal.

Ta oli olemas mu ülikooli ajal.

Ta oli olemas, kui lapse sain.

Hiljem oli ka olemas. Kuigi teisel pool maakera ja tuli külla suvel, vahepealse aja ilma igasuguse suhtluseta. Aga tuli (alati etteteatamiseta, lihtsalt istus meie trepil ja suitsetas) ja kõik oli täpselt nii nagu kümme aastat tagasi, kui Ruudi oli väike ja tema elas mitu kuud järjest meie juures. Ainus inimene maailmas, kelle kohta saame H-ga mõlemad öelda - Sõber.

Sõber, kes tahtis 35-aastaselt pensionile minna ja kes kunagi 35 täis ei saanud.

Kusjuures sel suvel ta ei käinudki.


  

Suvised märkmed

Postitus lihtsalt endale, et hiljem oleks hea meenutada - küll oli tore suvi. Teised ei pea lugema :D

Juuni algas suure draamaga. Esialgu ei olnud draama, lihtsalt... oli, nagu oli. Ehk siis Ruudolfi koolis on kevaditi n-ö direktori vastuvõtt, kuhu igast klassist kutsutase kaks-kolm õpilast. Ja nüüd, neljanda klassi lõpus, sai ka Ruudi kutse. Sellega seoses väärib äramainimist ka fakt, et R. käis sel aastal esimest korda matemaatikaolümpiaadil (neid vist varem ei korraldata?), kus tal läks hästi. Mis vist koos okei tulemusega Kängurul tõigi kutse. Mis on jätkuvalt veider, sest Ruudi ei suuda leida sõnu, kui igav on matemaatika(tund). Ja veel jätkuvalt - ta ei ole matemaatikageenius, kes matet läbi näeks. Ükskord avastasin, et päev enne kontrolltööd polnud tal aimugi, kuidas käib kirjalik jagamine :D Ülesanded on üldiselt nii lebod lihtsalt, et kui mõnda aega numbritele otsa vaadata, on võimalik pakkumise teel vastus kätte saada. Kontroll korrutamise näol tuleb ju neil suuremal osal ülesannetes nagunii teha... 

Ühesõnaga, meil oli kutse. 

Ja mina leidsin, et see on koht, kuhu tuleb minna kogu perega, mitte et mina olen üksikema. Või et isa on Soomes tööl. Hr H arvas, et ta ükskord juba käis koolis. Jepp, 1. septembril, kui Ruudi kooli läks. Pärast mitut erinevat draamat saime siiski perega kohale kobistatud. Kuigi diplomile järele minemine oli taas nibin-nabin, sest ka Ruudi tõrkus üsna konkreetselt. Aga ta on jätkuvalt minust lühem (kuigi napp 5 sentimeetrit). Pärast seda oli ühel päeval ka Ruudi algklasside lõpetamine ja hüvastijätt esimese õpetajaga, kes viimasel arneguvestlusel päriselt pisarates oli, kui ta Ruudile rääkis, kuidas nad on nii headeks sõpradeks kasvanud. Eks ta üldiselt jääb õpetajatele meelde. 

Pärast seda käisin ma tööl ja valmistusin reisiks. Ja elasin remondis. Sest jah, meil käivad siin suured ümberehitustööd, mis liiguvad täpselt nii aeglaselt, et ma olen õppinud neist mööda vaatama. 

Jaanipäeva veetsime taas hr H sõbra juures maal, kus on alati nii tüüne. Ja kogu see pere on lihtsalt nii tšill. 

Juuni lõppu mahtus veel meie perereis. 

Juuli algas Korful olles. Ja tagasi tulles oli nii külm, et mõned päevad olin lihtsalt kookonis ja üritasin aklimatiseeruda. Pärast seda algasid kodukaunistustööd, sest sünnipäev. Koristamine siin mjasa on täiega Heraklese vägitöö (pmts Augeiase tallide puhastamine, kohati meenutab ka Sisyphose tööd), mis jätkus ka pärast sünnipäeva. Praeguseks olen korda saanud peaaegu kõik meie majas olevad kapid ja sahtlid (riidekapp, kus hoiame talveriideid, on plaanis täna lõpetada) ja prügimäele saatnud väga palju asju (ma ei taha teada, mis summades ma prügimäge toetanud olen). Selle käigus õnnestus välja visata ka elutoa kõige inetum kapp. Peagi saab lahti ka inetuselt teisest. Kaks ilusat suurt riiulit passivad juba elutoas (ja on täiega jalus koos suure peegliga) ja ootavad, et saaksid paika pandud. Aaa, Ruudi sai uue voodi ka, mis oli küll nimekirjas, aga kindlasti mitte esimesel kohal (seal on jätkuvalt köögimööbel, mis on nüüd välja valitud, aga veel ostmata, sest...nagunii ei pole seda kuskile panna enne mõningaid töid, mis ... seisavad jumal teab, mille taga). 

Selle kõrvale polegi palju mahtunud. Korra käisin vaarikal. Siis Parika rabarajal, kus ma varem polnudki käinud ja kus oli kohutavalt palju mustikaid. Ämm oli pisarates, sest tal polnud autos kraabitsat. Siis jõudsime Valgeranda, kus vesi oli nii külm, et ujumine oli kangelaslik. Tavaliselt on minu jaoks külm siis, kui sisse minna on rõve. Aga kui juba vees oled, korraks on hing kinni jäänud, siis ujudes on ok. See on minu jaoks külm vesi, mille puhul ma mõtlen, kas tasub ujuda. Valgerannas ei hakanudki ok, ma pmts ujusin värisedes :D Teisel korral sattusime Haapsallu, kus vesi oli kordades soojem, aga ka sogasem, meenutades pigem meie kodujärve, kus ma üldse ujuda ei taha enam. Esimese rannapäeva lõpetas kontsert Pootsi-Kõpu kirikus (Piiskop Platonile pühendatud festivali raames) ja teisel puhul käisime läbi Müüriääre kohvikust ja Dietrichist (kus pakuti uskumatut kohvi. Halba sedapuhku :D Aga nägime õega, et teenindaja jaoks oli olukord nagunii pingeline, seega empaatiliste inimestena jõime kergelt hämmastunult oma kohvid ära). 

Ühe korra jõudsin peaaegu Vennaskonna kontserdile, aga ukse peal pöörasin ümber, sest ülejäänud inimesed ei tundunud okeid olevat. Ja vana Trubetsky on minu jaoks nagunii traumaatiline. Aaa, folgi ajal kohtusime Ruudi sõbrannadega (tegelt isa omadega), kellest üks Ruudile kirja kirjutas, mille isa kindlasti alles hoida soovitas, sest tegemist on arvatavasti tulevase peaministriga (kes selle asemel, et folgil kultuuri nautida, jõi mu vanemate juures veini ja vaatas neli osa järjest kooliõpetaja seriaali :d). Üks väga vinge naine, kelle moodi võiks olla küll, kui ma kunagi suureks saan. 

Selline suvi siis. Ruudi igathes nurrus eile diivanil "Suure paugu teooriat vaadates": "Nii hea suvi on olnud, nii palju on puhata saanud."

Terve hulk pidusid

Vahepeal on mu elus olnud lühikese aja jooksul rohkem pidusid kui muidu kolme kuu jooksul :)

Enne veel kui mu sünnipäevad pihta hakkasid, jõudsime pulma. Ühte tõelisesse metsapulma, kus olid valgusketid puude vahel, tantsuks tõeline bänd (Svjata Vatra), ühekordsed fotoaparaadid, pulmaviinad (koos pulmasiltidega) ja päris fotograaf, keda me prl Vaprakesega igal hetkel rõõmsalt ära kasutasime, tundes siiski sündsalt muret, kas pruutpaarist on ikka rohkem pilte kui meist kahest. 

Pulm oli väga ilus, sest igast asjast oli näha, et noored abiellujad olid igas etapis ise kohal olnud, et pulm oleks nende nägu. Ja pulmaisa Karu oli väga sümpaatne ja tegi ainult seda, mida temalt palutud oli. Mängudest oli loomulikult viktoriin (pruut on ainus inimene väljaspool meie suguseltsi, keda ma tean, kes usub, et ilma viktoriinita pole õiget pidu. Kehtib KÕIKIDE pidude kohta, elu on mind viinud kokku temaga aastavahetuspeol, vabariigi sünnipäeval ja eurovisioni vaatamisel) ja üks meeste mäng, mis kõlab äärmiselt jaburalt ja isegi tobedalt, aga kuna see oli nii maitsekalt läbi viidud, oli kohutavalt naljakas. Pulmavalsiks oli Just Dance ja "Toy", mis andis päris hea meeleolu :D

Ühesõnaga igati kaunis ettevõtmine oli. Ja kuigi ma jätkuvalt poleks nõus ise midagi sellist läbi elama, oli väga tore jagada seda päeva inimestega, kes olid nii õnnelikud ja ilusad :)

Väljakutse viimane teema oli tegelikult foto minust. See siis pulmafoto, mille tegi prl Vaprake ajal, kui ametlik fotograaf oli ametis kuskil mujal

Hiljem tulid mu sünnipäevad. Esimene oli lähedastele, keda sedapuhku oli rohkem kui mu vanemad ja õde perega. Mõlemad õed olid :D Ja ka parim sõber üldse, kes ka hakkab abielluma, mis on väga-väga vahva ja põnev. 

Pidu oli lärmakas ja vahuveinine, loomulikult koos viktoriiniga, mis sedapuhku oli kirjandusteemaline, mille käigus said osalejad hulganisti uusi teadmisi :D

Teine pidu, mis oli kolleegidega, oli veel kaks korda lärmakam ja kaks korda vahuveinisem, mis oli natuke ootamatu, aga väga meeleolukas. 

Igatahes tundub, et sünnipäevade pidamine on täitsa tore tegevus, nii et võibolla ei jää edaspidi kahe sünnipäeva vahele kümmet aastat :)

Sünnipäevaeelne väljakutse 8 - mis on toimunud viie aastaga ja mis saab edasi

Päris hea teema väljakutse enam-vähem lõpuks :)

Kui ma sain 30, kirjutasin postituse, miks on hea olla 30. Lugeda saab siin.

Lugesin ise ja mõtlesin, et  tõesti kenasti öeldud :) Kirjutan ka praegu sellele kõigele alla. Viimase viie aasta jooksul on muutunud see, et mul on nüüd oma liisinguauto. Poeg, kelle jalad on pikemad kui minu omad. Suudan järjest enam teha oma tööd nii, et õhtud on vabad (mitte küll veel täielikult). Olen aru saanud, et asjade saavutamiseks tuleb kõigepealt sõnastada, mida sa tahad. Ja siis tegutseda. Järjest rohkem tunnen, et olen valmis uuesti seltskonnas viibima. Mitte küll palju ja mitte alati ja mitte igas seltskonnas, aga pisut enam kui viis aastat tagasi.

Tööalaselt on jõudnud noore õpetaja rollist sinna, et minu käest küsitakse nõu. Riigieksamite osas olen jõudnudki püsivaks rühmajuhiks ning kaks aastat olen tegelenud ka osaliselt eksami ettevalmistusega. Siit kaugemale enam väga kuskile minna pole, vähemalt selles liinis, mis mulle huvi pakub.

Järgmise viie aastaga tahaks saavutada seda, et meil oleks oma maja, milles ma ei pea rippuvaid juhtmeid kardinaga varjama :D  Vähem asju tahaks ka. Ja USA reisi. Rohkem esialgu ei palugi :)

Sünnipäevaeelne väljakutse 7 - parim nali

Ma väga vabandan nalja autori ees, et seda siin jagan, aga see lihtsalt on täpselt selline nali, mis mind kohutvalt naerma ajas. Sest see on nii jabur. Kõigil juhtub, aga kui eksida, siis nii, et oleks naljakas :)

Ühesõnaga. Kohalikus lehes ilmus uudis pealkirjaga

"Linnuse parandamine algas eskalaatori kohaletoomisega"

 Tegelikult toodi kohale ekskavaator :D

Ma ei saa, ma IKKA veel naeran, kui kujutan ette, kuidas töömehed endale eskalaatori paigaldasid, et ei peaks treppidest üles-alla käia.

Kõigile murelikele lugejatele võin kinnitada, et nalja autor teab sõnade ekskavaator ja eskalaator tähendust. Ja kõigi eelduste kohaselt teab ka toimetaja, kelle valvsa pilgu alt see nali läbi lipsas :D

Sünnipäevaleene väljakutse 6 - kas ma olen täiskasvanud

Isa tuletas mulle hommikul meelde, et mõnda aega tagasi õpetas ta oma üliõpilastele, et 35. eluaastast algab keskiga. Ja nagu tervituseks oli täna selline artikkel Sa oled täiskasvanu, kui sul on sellest nimekirjast vähemalt 32 asja.

Nimekiri on selline:

1. Kruvikeeraja - leiab. Kuigi sihipäraselt kasutanud ma küll oma elus seda pole. Aga korduvalt õigesse korvi olen pannud küll.

2. Pikendusjuhe - loomulikult. Kasutan kogu aeg. Meil on vana maja.

3. Voodiraam - nope. Meil on see jalgadega kušeti laadis voodi :D

4. Niit ja nõel - jepp. Aga ei mäleta, millal viimati kasutusel oli. Arvatavasti siis, kui Ruudi veel lasteaias käis ja oli vaja mütsi külge kõrvu või midagi taolist.

5. Elektritrell - taas leiab. Aga kasutamise jaoks on mul abikaasa ja poeg.

6. Säilituskarbid - muidugi. Mitte küll väga tihedas kasutuses, aga olemas.

7. Vannitoavaip - ma olen viimased kolm aastat käinud pesemas luuakapis :D, loomulikult polnud seal vannitoavaipa. Tegelikult ei ole nüüd ka ja ei tule samuti.

8. Lauahõbe - ma oma eelmiseks sünnipäevaks ostsin samaaria poest mitu "hõbedast" kandikut. Huvitav, kas see loeb.

9. Märkmik/kalender - muidugi. Isegi mitu. Üks on töö oma, mida ma kasutan ... noh, tööasjadeks. Siis on isiklik märkmik, mis on rohkem märkmeraamat ehk sinna kirjutan näiteks, mida reisidele kaasa võtta või mis on olulised asjad, mida ei tasu ära unustada sünnipäeva planeerides. Ja siis on mul seinakalendreid kaks tükki - üks on n-ö töö oma ja teine perekondlik.

10. Lõhnaküünlad - jaaaa! Mulle tõesti meeldivad.

11. Tee - talvel joome palju teed, nii et päris korralik valik on.

12. Potitaim - see on nagu kruvikeeraja ja akutrell :D Põhimõtteliselt on, aga kui oleks minu vastutada, siis küll mitte.

13. Veinipudeliavaja - ikka. Isegi kaks erineva süsteemiga avajat on.

14. Klaaspudeli korgi avaja - leiab ka neid, kuigi ma pole päris kindel, kus nad praegu on. Vajadusel avan pudeleid ka muude vahenditega, olen siiski ülikoolis käinud.

15. Pann - kellel ei oleks?

16. Kohver - jepp. Korfult tulles pidin küll kohvrit ära andes kirjutama alla märkusele, et kohver oli katki enne, kui selle lennufirmale usaldasin :D Kui ma sünnipäevaks uut ei saa, olen sunnitud ise ostma.

17. Käterätikud - tähendab, kas on võimalik, et neid pole?

18. Duširiiul - ei ole. Luuakapis ka ei olnud, oli tavaline riiul.

19. Vaip - isegi mitu tükki. Mulle väga meeldivad kaltsuvaibad.

20. Põrandahari - ka kaks tükki. Siis on alati hea võtta :D

21. Kühvel ja hari - olemas.

22. Pott - kolm tükki erinevas suuruses.

23. Lõikelaud - ka neid on mitu tükki. Kasutan nii lõikelaua kui liuana

24. Joogiklaasid - ei, neid mul küll pole. Aga selle eest on veiniklaase, äkki see loeb?

25. Kardinad - palju! iga akna ees on vähemalt üks kardin. Lisaks on mul neid väikseid heegeldatud kardinajuppe igal pool.

26. Raamitud fotod seinal - juhuslikult tõesti on.

27. Vaakumpump (vetsupotile või kraanikausile) - eee.... vist mitte? Igatahes pole näinud ammu :D

28. Taskulamp - ma arvan, et meil on neid kodus oma paarkümmend tükki. Ise kasutan muidugi telefoni oma :D

29. Äratuskell - kui ma panni, rätiku ja harja juures mõtlesin, kas tõesti on inimese, kellel neid pole, tekib siis küsimus, kes ometi tänapäeval äratuskella kasutab?!? Muidugi mul pole.

30. Allergiarohud - pole allergiaid ja pole ka rohtu

31. Köögirätik - oo jaaa. Ma heegeldan neile veel pitse ka äärde, et oleks ilusam kasutada.

32. Kummikindad - juhtumisi nägin neid, kui koridorikorve koristasin. Mis eesmärgil muretsetud - pole õrna aimugi :D

33. Kokanuga - ma mõtlen, et äkki on. Kuigi ma ei tea, mida selle all täpselt mõeldakse.

34. Voodipesu - ???

35. Suur peegel - on. Aga ma ei kasuta väga palju.

36. Haamer - kindlasti kuskil on, aga täna just oli mul vaja ja mitte kuskilt ei leidnud.

37. Veiniklaasid - aaa, veiniklaasid on eraldi. Nagu öeldud, olemas.

38. Seinariiulid - mul on seina ääres mõni riiul. Seina peal siiski pole ühtki.

39. Mõõdulint - muidugi. Ja kasutan hoogsalt.

40. Kapisüsteem asjade säilitamiseks - ei. Aga tahaks. Ja loodetavasti saan.

Kui ma arvestan ainult neid asju, mis päris MINUL on, siis olen ma täiskasvanuks olemisest päris kaugel. Aga hr H-ga kahe peale anname täiskasvanu mõõdu välja küll, ta must vanem nagunii :D

Sünnipäevaeelne väljakutse 5 - lapsepõlve lemmikraamat

Nagu paljud teised lugesin ka mina lapsena väga palju. Ma vist loen ka praegu keskmise inimesega võrreldes palju, lihtsalt FB lugemisväljakutse grupi inimesetega kõrvutades on mu lugemus ikka väga vähene. Aga seal on ikka elukutselised ka juba :d

Igatahes. Lapsena lugesin kõike ilma suurema pirtsutamiseta. "Tavaliste" raamatute kõrval läks rahumeeli nii luule kui draama. Eriti meeldis mulle näidend sellest poisist, kellele isa tõi kolm sulge ja kelle sõna kõik kuulama hakkasid, kui tal need peas olid. Luuleraamatutest meeldis mulle kõige rohkem üks kõvade kaantega pisut suuremas formaadis hall raamat, mis oli mõne vennasrahva kirjaniku oma, sest piltidel olid peenikeste patsidega tüdrukud söömas tulipunaseid õunu.

Kõige rohkem lugesin siiski "Vendasid Lõvisüdameid" ja vanaema juures olles raamatut"Viimases pingis". Aaa, "Neljas kõrgus" oli ka üsna tihti kavas.

Sellesse aastasse hüpates olen lõpuks ometi suutnud käivitada süsteemi, mille käigus kirjutan üles läbiloetud raamatud, lisan kommentaari ja panen hinde. Ma olen aastaid mõelnud, et tahaks seda teha :D

Nüüd oma märkmikku sirvides tuleb kohe meelde, et mulle väga-väga meeldisid "Lillede keel", "Ikka veel Alice", "Matmisriitused" ja "Emapiim". Tegelikult meeldis "Piiririik" ka väga, aga see pole mul veel märkmikus kirjas. "Piiririik" on mu elus vist esimene raamat, millega ma väga tugevalt tunnen, kuidas kunagine "suht okei" raamat on ootamatult kasvanud "ma ei või kui ilus" raamatuks :)

Mõtiskluse mõttes lisan siia, et loen praegu ka Sebastian Bergmanni needust. Kõik fännid on juba lugenud, nii et raamatukogus pole enam järjekorda, saab rahus järjest lugeda. Ja ma olen kõhkleval seisukohal, kas see mulle meeldib. Ma olen muidu ikka selline tavaline "suletud toa" müsteeriumi mees, selles sarjas on seda tüüpi meenutav ainult esimene osa. Samas on vastuvaidlematult tegemist paeluva sarjaga, ega ma ilmaasjata viiendat osa just ei lõpetanud :D Ja jumal küll, kuidas mulle Vanja närvidele käib. Ma saan aru, et üldiselt on Sebastian see, kes pahameele ära teenib. Kuigi ma tõesti ei saa aru, mispärast kõik tegelased nii erutatud pidevalt on sellepärast, et Sebastian mõne naisega magab. Eriti Vanja. Ja no see, kuidas ta suhteid katkestab armastatud inimestega, sest nad on valetanud. Oleks siis, et midagi pahatahtlikku valetanud. Ei, päriselt, mul on tõe ja vale osas ikka väga teised piirid :) Just hiljuti ütlesin hr H-le, et kui tal peaks mingi teine naine olema, siis mulle küll ärgu pihtima tulgu, põdegu omaette :D

Sellise ülestunnistusega ongi päris hea lõpetada.

Sünnipäevaeelne väljakutse 4 - lemmiklood

Kui ma seda väljakutset tegema hakkasin, siis pidasin silmas, et püüan teemasid sõnadega täita viimasest aastast lähtuvalt. Kuna see viimane aasta on jäänud väga kasinalt kajastatuks. Nii et teemad on üks asi, see, mis ma kirjutan, vähe teine :) (nagu ma üldse peaks kellelegi midagi selgitama, eksole). 

Aga lemmiklugudest ja muusikast rääkides väärib äramärkimist asjaolu, et meie muusikaviktoriiniüritus on ikka väga kokku kuivanud. Siin on kaks asja. Ühelt poolt on need viktoriinid pahatihti ikka täiesti üle võlli rasked. Kui ma ikka 16 loost 14 pole elus mitte kunagi kuulnud, 12 esitatud bändistki mitte, siis on suht lame seal istuda. Ühel viimasel korral tuli küll Placebolt lugu, mida ma eluski kuulnud pole, aga vähemalt tundsin bändi ära. 

Teine asi on see, et pole nagu õiget seltskondagi. M, kellega koos käima hakkasime, sai lapse ja enam ei käi. T, kellega eelmisel sügisel otsustasime sõpradeks hakata ja koos viktol käia, kolis ära. J sai tähtsa töö pealinnas ja ilmus kohale nagu kuuvarjutus (õnneks tal enam seda tööd pole, nii et on lootust). Ootamatu M, kes lihtsalt meie seltskonda sattus, otsustas samuti pealinna kolida, et oleks mingigi lootus tööd leida. No ja siis oli meil veel R, kes polnud ka otseselt kellegi sõber ja seepärast ma ei oska öelda, miks ta enam muusikaviktoriinil ei käi, kui mitte pidada põhjuseks seda, et tegelikult elab ka tema pealinnas.  Lihtsalt varem polnud see probleem. Ta kusjuures oli ainus, kes päriselt ka lugusid teadis. Ja kuuvarjutusena kohal käinud M-i vend S ei lähe ka täie eest arvesse, sest ta on pidevalt reisil.

Nii ma enam polegi käinud. Eks paistab, mis uuel hooajal juhtub. 

Aga et teemasse ka ikka läheks, siis üks lugulaul lõpetuseks.

Sünnipäevaeelne väljakutse 3 - lemmiksöögid (või siis midagi muud)

Kui ma kirjutaks siia päriselt oma lemmiksöökidest, tuleks sellest väga suvaline postitus ka mu enda jaoks. Mulle meeldib kartulipuder ja piimasupp, hakklihakaste ja ühepajatoit. Aga need kõik peavad muidugi õigesi tehtud olema :) Oma kanaklimbisupiarmastusest olen kindlasti juba kirjutanud. Pannkooke armastan. Põhimõtteliselt ei ole mul põnevate toitude vastu ka üldiselt midagi, lihtsalt tavaliselt ei viitsi ma neid teha.

Mis viib mind teemani, mis ka tegelikult vajab jäädvustamist.

Ma olen praeguseks elanud kuu aega ilma normaalse köögita. Tähendab. Mul on pliit ja kraanikauss ja külmkapp ja isegi mõni niisama kapp. Aga see kõik on VÄGA ebamugav, sest põhimõtteliselt on tegemist remondiaegse olukorraga, kus kõik on võimalikult eest ära pandud. Ja remont seisab ja seisab veel mõnda aega.

See on kestnud nii pikka aeaga, et isegi rõõm suuremast ja normaalsemast vannitoast ei suuda enam frustratsiooni täielikult ära võtta.

Ja sellises olukorras planeerin ma üle kümne aasta suuremat sünnipäevapidu.

Ainus lohutus on see, et inimesed ei eeldagi minult ideaalset kodu, nii et vähemalt ei pea nad pettuma. Pidu tuleb kindlasti meeleolukas. Lihtsalt kõik nõud on ühekordsed. Ja toidud tellitud.

Sünnipäevaeelne väljakutse 2 - mis mind rõõmustab (m.h ka riigieksamist)

Vastukaaluks eilsele siis rõõmustamise teema, mis võimaldab väga kenasti käsitleda ka Indigoaalase soovitud teemat.

Ehk siis. Mind rõõmustavad igasugused asjad. Reiside planeerimine ja nendel käimine. See, et meil on nüüd vannituba, mis on suurem kui luuakapp. Et meil on laps, kes on asjalik ja enamiku ajast saab iseendaga päris kenasti hakkama (kohatute kommentaaridega peab veel tööd tegema). Arbuus, maasikad ja murelid. Uued põnevad raamatud, mida lugeda. Et hr H teeb tööd, mis on küll pingeline, aga pakub talle väljakutset ja tunnustust. Et ma võtsin lõpuks julguse kokku ja üle mitme aasta kutsun oma sünnipäevale külalisi (kujutage vaid ette, mul tuleb lausa kaks sünnipäevapidu :D). Nojah. Ja siis teeb mind rõõmsaks, kui mu õpilastel hästi läheb, mis viibki meid sujuvalt selleaastaste riigieksamite juurde.

Esiteks avastasin ma, et pole neist üldse midagi kirjutanud. 

Mis ma öelda oskan. Kui ma eksamil esimest korda eksamivihiku läbi sirvisin, hakkasin itsitama. See oli VÄGA entusiastlikult koostatud eksam. Lugemisülesanded olid väga lahedad - Kivirähk, Grigorjeva, üks muralismist ja grafitist rääkiv ülesanne ja siis tekstid, mis käsitlesid isesõitvaid autosid. Ülesanded olid okeid, tekstid minu meelest normaalsed ja teemad pigem huvipakkuvad, nii et sellega oli kõik korras. Muigama (ja itsitama) panid mind kirjutamisteemad. (Järgnev pole täpne, vaid mu mälu järgi taastatud, kirjutamisülesanded on ju nagunii hoopis teistsuguse sõnastusega).

1. Kas kirjaniku eluloo tundmine on vajalik tema loomingu mõistmiseks

2. Kuidas saavad noored aidata kaasa Eesti probleemide lahendamisele

3. Kas kunsti peaks avalikult eksponeerima

4. Kuidas on tehnika areng mõjutanud inimeste tervist 

Teemadel iseenesest ei olegi nagu väga viga, aga siin on väga selgelt näha, millisel teemal õpilased kirjutasid. Mina panustasin, et 50% kirjutab neljandal, 40% teisel ja ülejäänud kahel siis 10% abiturientidest. Tegelikkus oli veel hullem, sest ca 75% kirjutas neljandal, siis mingi 20% teisel ja ülejäänud kahel 5%. Protsendid on loomulikult meelevaldsed ja tuginevad mu kolleegide-kirjutamisosa hindajate hinnangule. Ma siiani ei suuda uskuda, et eksamit kokku pannud komisjon seda ette ei näinud :) Lugemisülesanded jagunesid normaalsemalt, kuigi ka siin võidutses neljas ülesanne ülekaalukalt. 

Kusjuures sel aastal tekkis mul eksamit avades ka väike ärevus sisse, sest Sveta Grigorjeva on mu lemmikautor Eestis, seega olen tema tekste tundides päris palju kasutanud. Ja selle, et terviseteema eksamil esindatud on, pakkusin ka välja. Aga ausõna, puhtalt selle järgi, et seda pole jupp aega olnud. Ja kui palju neid läbivaid teemasid GRÕKis ikka on. Siiski võttis tsipa kõhedaks, sest osalen ju riigieksamit ettevalmistavas komisjonis, mis tähendab, et kui selguks, et minu õpilased juhtumisi teavad, mis ülesanded tulevad, oleks vähe nõme või nii :) Aga tõesõna puhas juhus, seda enam, et eksamit kokku panevas komisjonis ma ju ei osale. Aastate lõikes on muidugi tiba kummaline ka see, et minu õpilased teevad järjepidevalt lugemisülasandeid paremini kui ülejäänud kool. Vahet pole, kas mul on tugevam või nõrgem klass, selles on nad ikka parimad. Sel aastal lõpetas mul kaks klassi. Ja mõlemad olid paremad kui ülejäänud. Ma ei oskagi seda fenomeni kuidagi selgitada. 

Nüüd siis aga rõõmu juurde. Meie kooli selleaastane tulemus oli Eesti keskmisest ligi seitse punkti kõrgem, mis on meie kohta väga suurepärane tulemus. Ja mis mind eriti rõõmustas - mu tugevam klass tegi eksami keskmise tulemusega 75, mis on ennenägematu meie koolis :) Teine klass, kes oli ... vähe nõrgem ... paugutas samamoodi uskmatud 67 punkti klassi keskmisena (ma lootsin, et 60 tuleb täis), mis jahmatas mind sõnatuks :)

Ehk siis. Meie kool kindlasti ei hakka vaidlustama hindajate tööd :D

Nüüd aga paari sõnaga sellest Miina Härma skandaalist, kus õpilased võrreldes proovieksamiga väga vähe punkte said. Esiteks on mul probleem sellega, et skandaali taga on Miina Härma. Ausalt, oleks ükskõik mis teine kool samamoodi ajakirjanduses esinenud, ma oleks lugenud, noogutanud, öelnud, et võibolla tõesti. Aga mitte nende puhul :D See on aastaid kestnud probleem, et MH õpilased saavad nende õpetajate arvates liiga vähe punkte. Ja kui ma ütlen aastaid, siis ma ei liialda kunstiliselt. Neil on olnud iga asjaga nokkimist, k.a ülesannete sõnastusega, mis kellelegi teisele (ka õpilastele ) pole probleeme valmistanud. See, et hindajad on nende arvates ebapädevad, on juba vana uudis.

Loomulikult on paras pauk, kui kool saab oodatust oluliselt vähem punkte. Aga väide, et probleem on selles, kui proovieksamil 100 punkti saanud õpilane saab päris eksamil 80, on naeruväärne. Alustuseks on 80 punkti väga okei tulemus ja seda peaks minu meelest ka õpilastele rohkem selgitama. Mul sai üks õpilane 87 punkti ja arvas, et tal täiesti ebaõnnestus eksam. Nagu. 87 punkti sellisel eksamil on täiesti suurepärane. Ma olen millagi siinsamas blogis arvutanud, kui palju on võimalik kaotada detailides. Laias laastus lugemisülesandes 10 punkti (vastused on õige, aga mõnes osas pisut ebatäpsed) ja 5+2+1 kirjutamises (sisu eest maksimumi saamiseks peab olema arutlev, üldistusjõuline ja hästi põhjendatud, peaaegu maksimum on  sama ainult ilma üldistusjõuta; stiilis puudub omanäolisus. Ja ülesehituses võiks vorm paremini toetada sisu). Seega 82 punkti on ka siis, kui oled kõik hästi teinud ja on lihtsalt väike loks sees olnud. Kusjuures inimene pole teinud õigekirjavigu... 

Nii et jah. Eesti keele eksami tulemus on ehk ettearvamatum kui mõni teine. Aga ma ei ütleks, et sellega seoses ka subjektiivsem, sest kõiki hinnataksae sama puuga. Enne lugemisosa hindama hakkamist on meil standardimiskoosolek, kus pannakse täpselt paika, millisele vastusele kui palju punkte võib panna. Ja edaspidi käib vajadusel samuti arutelu - kas seda lugeda õigeks või mitte. Ja kui grupp otsustab, et on nii, siis nutad ja hindad :D Kirjandite puhul on asi küll pisut teine, samas on nende töömaht veelgi suurem, mis tähendab, et aega mõelda "teeks sellele koolile vähe rangemalt" küll pole :D

Ja teine asi, mis mind tegelikult selle artikli juures üllatas, oli õpetaja väga täpne ülevaade oma õpilaste punktidest osade kaupa. Meil kehtib küll privaatsuspoliitika ja tulemusi saame klassi keskmisena. Ja siis nii palju, kui õpilased ise jagada soovivad. Ma sain sel aastal näiteks ühe screenshot´i messanger´i, sest õpilane oli lihtsalt nii õnnelik :D Ja lõpupeol tunnistasid kõik ausalt, kui palju nad said ja kas on rahul. Mõnda muidugi ei näinud, aga üldise pildi saab kätte. 

Nii et kokkuvõttes ma ei suuda Miina Härma probleemi tõsiselt võtta. Ja rõõmustan hoopis oma õpilaste edu üle :)

Sünnipäevaeelne väljakutse 1 - mis teeb mind kurvaks

Inimene peaks ju suutma 9 päeva järjest blogida? Igatahes on mul nimekiri ees ja plaan paigas :)

Esimeseks teemaks andis random.org mulle "Mis sind kurvastab".

Alustuseks tulevad mul kohe pähe olukorrad, kus Ruudi ja H omavahel hakkama ei saa. Paganama eeldamise maailmameistrid mõlemad :D Ma ei saa aru lähenemisest, kui lihtsalt ei öelda, mida oodatakse, vaid vihajatakse, seejärel eeldatakse, et vihjatu nagunii teisele ei sobi, ja lõpuks solvutakse. Või kui teine pool saab vihjest aru, nõustub, aga vihje andja IKKA eeldab, et see ei sobi. Kui järele mõelda, et tee see mind tegelikult kurvaks, vaid ärritab :D

Mõnikord olen ma kurb, sest tööl ei lähe nii hästi. Siis olen ma tõesti kurb, mitte vihane. Mõnikord seda ka, aga pigem nukrutsen, kuigi vihaga oleks kergem neist situatsioonidest üle saada.

Vahel olen kurb, kui mõtlen inimestele, kes soovivad lapsi, aga neid ei saa. Ja vahel kurvastan ka selle pärast, et Ruudi peab üksi minu ja hr H hooldekodu arveid maksma. Hr H isast on mul ka vahel kahju, kuigi tihedamini ta ka pigem ärritab mind, sest ise on ta oma elu selliseks elanud. Aga ikkagi on kurb, et ta istub seal üksi ja keegi nagu õieti ei hooli. Samas kui minu vanematel on kolm last koos peredega, kes pidevalt külas käivad. Ja mitte sellepärast, et peab, vaid ikka tahtmise pärast. Me ostsime Ruudiga ühe 10-kilose arbuusi Korful, sest poemüüja meenutas meile mõlemale hr H isa ja meil hakkas temast kahju :D

Loomulikult teevad mind kurvaks kõik lood, mis puudutavad kiusamist. Ja eriti kurvaks teeb mind see, et kiusamine ei kao ka täiskasvanuna. Et on inimesi, kes ka tööl käies ei saa aru, et nad käituvad nõmedalt. Täiskasvanute seltskonnas lihtsalt ei ole kaasajooksjaid nii palju.

Vahetevahel ma natuke haletsen ennast, et ma pole nii tragi ja karismaatiline ja töökas kui võiks, vaid lükkan varbaga puhta pesu eest ära, et diivanil rahulikult candy crushi mängida, selle asemel et kodukujundusega tegeleda või seltskonnas sõprussidemeid luua. Või pesugi triikida :D

Üldiselt aga ei kurvasta ma eriti tihti, vaid toimetan (või mängin candy crushi) päris rõõmsal meelel :)

Reisiblogiga jätkates

Järgmisel aastal kandideerin EBA-l reisiblogide kategoorias :D Sellepärast ma nii harva postitangi - reisin lihtsalt liiga vähe.

Puhkuse esimese kolme nädalaga olen siiski kahel reisul käinud. Esimesest, traditsioonilisest tunne-oma-kodumaad-ja-sugulasi tripist on põgusalt juba kirjutatud siin. Ma ei hakkagi pikemalt kirjutama, lihtsalt paar kommentaari. 

Esiteks see asi, et Juhan Liivi muuseumis oldi niivõrd rõõmsad, kui me kohale vajusime. See mälestus muutus veelgi armsamaks, kui jõudsime Betti Alveri muuseumisse, kus tädid olid samamoodi siiralt üllatunud, et me niiviisi ette teatamata saabusime. Lihtsalt nemad seal polnud rõõmsad ja elevil, vaid pigem ... häiritud :D Alo Mattiiseni tuba olekski meil nägemata jäänud, kui isa poleks küsima läinud. Siis pandi tuli põlema. Muidu muuseum on armas. 

Teiseks Kalevipoja seiklusrada. Ma saan kommenteerida vaid kõrgemat rada, sest madalamal ma ei käinud. Kõrgem on igati jõukohane igale inimesele, kes on vähegi varem mõnel rajal käinud. Mitte ühtki spagaati ei pidanud tegema, hammastega iseendast kinni ka ei pidanud hoidma. Sümpaatne oli see, et instruktor oli terve raja meiega üleval kaasas ja vajadusel julgustas nooremaid ronijaid. Või tõmbas näiteks Ruudi tagasi platvormile, kui too laskumisel poole peal pidama jäi. Ainus miinus sellel rajal on lühidus. See oli isegi ootamatu, sest vere maitset ei hakanud veel üldse peale tulema :D

Kolmandaks hämmastas mind, kui ... noh, parema sõna puudumisel ... kolkalik Jõgeva tundus. Põltsamaa paistis väga tore koht elamiseks (sealne Vaga Mama suutis meie suure seltskonna ikka päris kähku ära teenindada ja ettekandjanoormees sai hakkama ka sellega, et esitas neli erinevat arvet - perekondade kaupa. Asi, mida nii mõneski kohvikus täiesti ilmvõimatuks peetakse...). Aga jah, Jõgeva oli kuidagi uskumatult provintslik, kusjuures ma ei oskagi selgitada, miks selline mulje jäi. 

Üldiselt aga jällegi suurepärane reis ja ootan juba järgmise aasta oma!

Nii palju siis Eestist.

Tegelikult saabusime Ruudiga alles Korfult. See oli siis meie selle aasta puhkusereis ja sattus just sellele nädalale, kui Eestis oli alla 15 kraadi sooja ja jõhker tuul. Me vaatasime neid numbreid oma 34 kraadi juures ikka päris suure hämminguga. 

Miks Korfu? "Minu pere ja muude loomade" pärast muidugi :D Mitte et Durrellid või nende elu mulle kuidagi kohutvalt hinge oleks läinud. Aga mäletan oma lapsepõlvest, kuidas Korfu tundus imedemaana, kuhu reisimine oli võimalik vaid nendel inimestel tol ajal. Eks 90ndate esimesel poolel vist keegi seal Eestist ei käinud ka. Ja kui siis mingil ajal selgus, et Korfu on samasugune puhkusesihtkoht nagu Türgi või Egiptus, mõtlesin, et tahan ka. Nii me lõpuks läksimegi.

Ma olen väga rahul. Esiteks on mul nüüd jume peal (mitte küll võrreldes Ruudiga, kellel oli muidugi eelis, sest enne jaanipäeva, kui veel ilusad ilmad oli, viibis tema nädal aega aerutamislaagris, nii et ta oli juba väga pruun), teiseks olen ma söönud nii palju magusat krõmpsuvat arbuusi, et peaaegu enam ei tahagi (tegelikult täna juba tahan, saabusime teisipäeval) ja komandaks olen saanud niiiii palju ujuda, et piisab selleks aastaks. 

Lisaks ujumisele, päevitamisele ja arbuusi söömisele püüdsime ka kultuuri nautida. No loomulikult veepark Aquapark (tõsine kultuur, eksole), milles on üks Euroopa suurimaid lainebasseine. Ruudi jumaldab lainebasseine, nii et me oleme mõnes ikka varem ka käinud. Aga selles sattusime ühel korral sääraste lainete peale, et ma ei oska neid isegi kirjeldada. Need olid NIIIIII suured. See oli nii, et kui laineharjalt alla kukkusid (seal oldi tuubidega), siis läks südame alt külmaks, nii kõrge kukkumine oli :D 

Siis sõitsime veel Achilleionisse Sissi paleed vaatama, mis tasus tuhat korda ära. Kuigi tee sinna oli mägine ja kitsas (sõitsime liinibussiga, kes soovib sama teha, siis buss number 10 pealinnast ja lõpppeatusesse välja, aga sellest viimasest saab kohapeal päris hästi aru :D Pilet on 1.70 ja saab bussipeatusest automaadist osta), mis mulle väga ei istu ja kuhu buss tegelikult hästi ära ei mahtunud, ja väljas oli jätkuvalt 34 kraadi sooja varjus. Palee ise paleeks, aga too aed seal ümber! 

Pealinnas käisime ka kõik kohustuslikud kohad ära, vanas ja uues kindluses (okei, viimane oli tegelikult suletud, aga me käisime üleval ära. Sinna kinnise värava juurde tuli veel terve hulk turiste :)), Esplanadal, mis suuruselt teine roheala Euroopas. Ja peaaegu ka püha Spiro kirikus, kus oleks võibolla isegi neid kuulsaid varbaid saanud musitada, aga ma polnud sobivalt riides ja Ruudi keeldus koos minuga sisse minemast. Mis oli temast väga õige ja nii me vaatasime kirikut väljast. Kirikut otsides eksisime muidugi neis tänavakeerdudes põhjalikult ära, nii et ühel hetkel jõudsime diametraalselt valesse kohta, aga vanalinn on Corfu townil väike, seega polnud väga hullu.

Meresõidul käisime ka, sest see on lihtsalt tore. Seal nägin elus esimest korda ka delfiine. Päris delfiinid lihtsalt meres hüppamas. See oli väga ootamatu ja vahva kogemus. Sellel tripil proovisin ka selliset jäätisekombinatsiooni, kus aluseks on sidrunisorbet ja peal kohvijäätis. Ma ei saa just otseselt soovitada seda kombot :D, aga omamoodi huvitav oli küll. 

Korfu ise jättis vastuolused tunded sisse. Turistina mõnus - söögid on väga head (portsud muidugi perekonna omad taas, me õnneks alates teisest päevast olime nii targad, et tellisime ühe prae ja kaks taldrikut :D), kohalikud räägivad väga toredasti inglise keelt, asjade müüjad on normaalsed (ainult need restorani sisseviskajad tekitavad ebamugavust), aga ... Selle prügiga on seal ikka väga pahasti :( Suured lademed prügikotte täiesti suvalistes kohtades. Ja prügi on ka meres, mis ongi juba väga halvasti mõjunud sealsetele delfiinidele ja vaaladele :( Üldse jättis see osa, mis oli väljaspool hotelli ja turistipiirkonda, mõneti hoolitsemata mulje. 

Nii et ma ei tea, kas mulle Korfu kui selline ikkagi meeldis, reis ise oli suurepärane ja väga lõõgastav. Kusjuures see oli mu esimene paketikas ja ka selles osas pole mul midagi halba öelda. Kahekesi reisides on selline variant oluliselt odavam, kui tahta konditsioneeri ja basseiniga elamist, mis olid meie kindlad nõudmised. Lisaks oli lennujaamatransfeer väga mugav. Muus osas ei oskagi reisifirmat kommenteerida, sest me ei puutunud rohkem kokku. Küll aga on mul mõni sõna öelda lennufirma kohta. Paketikas tähendas ju SmastLynxi. Ma olin Ruudile juba varakult selgitanud, et see firma võib tähendada tundidepikkust passimist lennujaamas. Nii et meil olid kaasas filmid, mängud, särgid-värgid. Ja suur oli mu üllatus, kui meie lend läkski kell kuus hommikul välja (Ülemiste hotell on sellisteks juhtudeks ikkagi suurepärane, pidime ju kell neli lennujaamas olema). Tagasi tulles aga ... mis te arvate, kas lend viibis või jaa? :D Lend jõudis Tallina 2 tundi ja 59 minutit hiljem, mis ei takistanud mul esitamast avaldust (küll mitte lennufirmale, vaid kohe ühele paljudest firmadest, kes tegelevadki lennufirmadelt kompensatsioonide välja nõudmisega) ja kes võttis asja menetlusse, sest SL on ka varem hilinenud täpselt ühe minuti võrra liiga vähe :) Eks näis, mis sellest saab. 

Nii et selline suvi oli meil :D Kui ma nüüd enne sünnipäeva ennast kokku ei võta (selline plaan tegelikult on), siis järgmine kord uuesti septembris, kui me Londonisse sõidame :)

Gaasi, bussijuht, anna gaasi!*

Ma olen päris suure osa oma elust olnud natsikuritegude huviline. See on olnud pigem selline ebamäärane huvi, mis ühe või teise loetud raamatuga taas pead tõstab ja netiavarustesse meditsiinieksperimentide või koonduslaagrite olme kohta lugema suunab. Selle taustal pole üllatuslik, et eelmisel sügisel tegin oma lõpuklassile ettepaneku sõita Poola ringreisile, mis muu hulgas sisaldab ka Auschwitzi külastust. Tol korral küll huvilisi kokku ei tulnud, aga mõte jäi.

Sel aastal teatasin oma uuele klassile 1. septembril, et mul unistus nendega Poola sõita. Ei ütleks, et nad oleksid vaimustust üles näidanud (kes ikka 16-aastaselt bussiga Poola tahab minna, kui teised lapsed Pariisi lendavad :D), aga paar nädalat hiljem uurisid kollegid, millal me läheme, ja teiste rühmade lapsed käisid küsimas, kas nad tohivad kaasa tulla. Selles osas on mu uus klass täiesti pöörane: nad tahavadki kõike teha. Broneerin teatripileteid kohalikku teatrisse, pileteid jääb puudu. Korraldame klassiõhtu, kõik on kohal. Sõidame Poola koonduslaagrisse - 32 õpilasest 25 on bussis :D

Aga enne veel, kui me bussi saime, jõudsin mina mitu närvivapustust üle elada. Inimestel on lihtsalt niivõrd erinev arusaam tähtaegadest. Loomulikult ütlesin osalejatele kõik osamaksete tähtajad vähemalt nädala võrra varasemaks, aga ainult tänu sellele ma ülekandeid teha saingi. Reaalselt. Sa tead, et pead lapse klassiekskursiooniraha näiteks 10. veebruariks ära maksma, aga sa teed seda rõõmsalt 16. veebruaril. Miks? Mingi palgapäev ja muu taoline mind tõesõna ei loksuta, kas nood lapsevanemad tõesti eeldasid, et õpetaja maksab heast südamest enda rahast esialgu summa ära ja siis loodab, et saab tagasi?

Raha me kokku saime, lihtsalt minu närvid olid täiega läbi. Lõpuks oli küll seis selline, et mul oli koos 41 inimese raha, kuigi kohti oli vaid 40...

Poola iseenesest oli... noh, Poola vist :) Ega koolireisid pole suuremad asjad süvenemiskohad, siuh siia, säuh sinna, ööseks kuskile odavasse hotelli loodetavasti pestud linade vahele ja uus päev sama tempoga. Natuke ikka nägime ka.

Varssavis käisime linnaekskursioonil. Ja meie prl Vaprakesega ka Varssavi ülestõusu muusemis, mis oli tõesti äge. Esiteks selgus, et ega me kumbki suurt midagi tegelikult Poola kannatustest II maailmasõjas ei teadnud, peale selliste üldtuntud faktide. Ja teiseks oli see lihtsalt lahe muuseum, meie Vabamu-laadse ülesehitusega. Chopini muuseum jäi seekord ära, sest lihtsalt polnud aega, aga võibolla siis mõni teine kord.

Varssavist sõitsime edasi Krakowi poole, et üle vaadata Jasna Gora must madonna ja Wieliczka soolakaevandus (mis teoorias oleks võibaolla isegi huvitav olnud, aga meil oli täitsa-pael-kui-uskumatu-giid. Ma ei olegi vist näinud ühtki oma tööd nii palju vihkavat inimest kui see meie giid :D Tipphetk oli see, kui jõudsime tantsivate pöialpoisteni. Miks või kes need on, kahjuks ei selgunud, aga jõhkralt sürreaalne kogemus sai sellest küll).

Krakowis tabas meid ka reisi madalhetk, sest öömaja oli lihtsalt masendav (kümnekesi kümnel ruutmeetril) ja pakutud toit (meie ainus korraldatud õhtusöök) söödamatu. Etteruttavalt võib öelda, et pärast Eestisse tagasijõudmist andsin reisfirmale oma nördimusest kohe teada, mis päädis sellega, et saime pisut raha tagasi, kuigi enne pidin korduvalt selgitama, et ma ei olnud rahul ööbimistingumestega, sest need polnud sellised, nagu reisi broneerides lubati, ja mul on täietsi poogen sellest, et ükski eelnev grupp pole kaebust esitanud.

Krakowis tagasi. Linnaekskursioon ja vaba aeg olid toredad, ilmaga vedas meil ka tohutult. Kõik päevad olid päiksepaistelised 20 kraadi kanti, Poolas on kevad täies väes, roheliste puude ja lillemerega.

Ja siis see, miks ma üldse ekskursiooni korraldasin. Auschwitz, kõikide koonduslaagrite ema. Iiveldama ajab mind tähelepanek, et me teame Auschwitzist nii palju tänu sellele, et seal oli ellujääjaid, oli neid, kes pärast rääksid. On kohti, kus seda pole.

Mulle väga meeldis, kuigi sellise koha kohta pole nagu paslik niiviisi öelda. Mulle meeldis, et tegemist polnud kohaga, mis oleks rõhunud vastikusele, kuskil ei olnud pilte laibahunnikutest, polnud kirjeldusi massitapmistest, mis nii mõnigi kord koonduslaagreid käistlevates teostes ette tuleb. Fookus oli sellel, et iga tapetu oli indiviid. Et ei hukatud lihtsalt juute või poolakaid või romasid, vaid konkreetseid inimesi, kellel oli kohver ja kamm ja juuksed. Et see emotsioon polnud mitte vastikus, vaid sügav-sügav kurbus.

Ekskursioon ise on kaheosaline, esimene osa on Auschwitz I-s, kuhu ongi n-ö ülevaatlik muuseum tehtud (need kohvrid ja juuksed ja kammid, aga ka sealviibinud vangide pildid koos laagrisse saabumis- ja surmaajaga, kusjuures mehed pidasid üldiselt vastu aasta, naised paar kuud...), näidatakse ka krematooriumit, mis on tõesti vastik koht. Ja teine osa on Auschwitz II -s, kus näeb klassikalisi puitbarakke ja jäledat "sanitaarruumi".

Kole koht on.

Ja rohkem me teha ei jõudnudki. Oligi vaja tagasi tulla.

Uskumatul kombel ei olnudki Varrssavi-Eesti ots nii kohutav, kui kartnud olin. Eestist Poola minnes mõtlesin küll, et ei ela seda üle. Tagasi tulla oli kuidagi inimlikum. Või vähemalt üleelatav. Natuke nagu sünnitus.

Selline kena meelelahutus oli meil siin vahepeal.

*see on üks mitmest anekdoodist, mida inimesed mulle rääkisid, kui kuulsid, et sõidan koonduslaagrisse ekskursioonile. Algus on tollel selles, kuidas juudid sõidavad Auschwitzi ekskursioonile ja bussijuht sõidab liiga aeglaselt...