Kui ma mõnda aega tagasi otsisin filmi, mis inspireeriks abiturienti, siis sel nädalal kerkis üles küsimus, kuidas motiveerida abiturienti andma endast viimast.
Kodanikud hakkasid kirjutama üht viimastest suurematest töödest. Enne algust kerkis üles küsimus - kas töö eest saab ka hinde?
Mina: "Kas sa tahaksid hinnet saada?"
Õpilane (kurtvalt): "Ma võin hinde ka saada, aga kui ma tean, et ma saan hinde, siis ma vaatan ülesannet hoopis teistmoodi."
Mina: "Kas see paneb sind rohkem pingutama? Mulle meeldiks, kui sa pingutaksid mitte hinde pärast."
Õpilane (murelikult): "Mulle ka üldse ei meeldi hinde pärast pingutada. Aga kui ma tean, et ma saan hinde, siis ma pingutan selle pärast ja ma ei taha seda üldse."
Mina: "A ma siis ei pane hinnet? Saate kursusehinde proovieksami põhjal ja polegi probleemi."
Õpilane (arutlevalt): "Aga mille pärast ma siis pingutada võiksin?"
Mõttekoht.
Mina: "Sa proovi nii hästi kirjutada, et mina oleksin lugedes jahmunud."
Õpilasel nägu naerul ja tööind silmades :D
Mina aga jätkuvalt ei tea, kas peaks hinded ka panema või mitte.
Saturday, March 25, 2017
Sunday, March 19, 2017
emakeel
Ka mina tegin emakeelenädala raames kõiki pakutud teste, et kinnitada endale, et ma siiski oskan eesti keelt. Selgus, et peaaegu oskan.
Selles kuulsas learningappsi killertestis eksisin loomulikult sõnaga privilegeerima, kirjutada võin seda edaspidi õigesti, rääkides ütlen rahumeeli priviligeerima, sest see on suupärasem :D Ma millegagi eksisin seal veel, aga ma ei mäleta millega, sest kui ma nüüd uuesti tegin, sain kõik õiged.
Etteütlust vihtusin ka kirjutada. Sel aastal oli üsna normaalne tekst, laused olid arusaadavad (ka see, et kotis oli tušipott, mitte dušikott :D), aga see, et eesti keeles on sõna plüüs, mitte plüüš, oli paras šokk. Aru ma ei saa, kuidas kõik teised seda teavad. Nii palju kui ma lugenud-kuulnud olen, sai inimestele saatuslikuks reka või 8.b või "olgugi et", aga keegi ei imesta plüüsi üle. Ma jätkuvat imestan.
Kõige rohkem hämmastas mind lõppenud nädalal aga hoopis see, kui lugesin oma kümnendike lugemisülesande vastuseid. See oli üks keeleteemaline tekst (vastavalt nädalale, eksole), kus üks ülesanne oli umbes nii, et "leia teksist kaks argumenti selle poolt, et inglise keel on parem kui eesti keel, ja kaks vastuargumenti ka. Ja anna oma hinnang, kuidas sellega on". Argumentide leidmisega oli nagu ikka, mõni leidis ja mõni ei leidnud, see osa mind ei hämmastanud. Küll aga kerkisid mu kulmud pealaele, kui järjest hakkas tulema laste siiraid mõtteavaldusi, kumb nende meelest siis parem on. Ja on kuidagi kummastav lugeda lauseid "inglise keel on parem, sest selles leian rohkem sõnu." "Kui ma inglise keeles kirjandit kirjutan, pole mul kunagi sünonüümide leidmisega raskusi." Või siis "ka mina mõtlen tihti inglise keeles". Erinevas sõnastuses erinevatelt inimestelt, aga mõte ikka seesama - inglise keel on nende jaoks loomulikum kui eesti keel.
Huvitav on see, inglise keele õpetajad ei tundu seda nägu olevat, nagu läheks õppimine väga ladusalt. Pigem kurvastavad nemadki, et õpilased ei suuda selgeks saada aegade kasutamise põhimõtteid või tajuda stiililiselt sobivat/ebasobivat. Aga vähemalt tunnevad noored ise end inglise keeles väljendades mugavamalt. Seda, et eesti (kirja)keel neile raske on, näen isegi nende pikemaid tekste lugedes. Ja ma ei mõtle niivõrd komasid või kokku-lahkukirjutamist (mis on ka häiriv), aga sellist üldist lauseseadmisoskust. Noh see pisiasi, et kuskil võiks tegusõna olla (mingi kummaline trend on moodustada umbes selliseid lauseid: "Olles kooli lõpetanud." Ja ma ei saa kunagi teada, mis siis juhtub, kui keegi on kooli lõpetanud). Või siis see, et tegelikult saaks rahulikult öelda näiteks Mart elab Tallinnas (selle asemel, et jaurata midagi stiilis "Poiss nimega Mart elab linnas, mida kutsutakse Tallinnaks." Komadest ei tasu selliste lausete puhul muidugi unistadagi.)
Et siis ... RIP eesti keel?
Selles kuulsas learningappsi killertestis eksisin loomulikult sõnaga privilegeerima, kirjutada võin seda edaspidi õigesti, rääkides ütlen rahumeeli priviligeerima, sest see on suupärasem :D Ma millegagi eksisin seal veel, aga ma ei mäleta millega, sest kui ma nüüd uuesti tegin, sain kõik õiged.
Etteütlust vihtusin ka kirjutada. Sel aastal oli üsna normaalne tekst, laused olid arusaadavad (ka see, et kotis oli tušipott, mitte dušikott :D), aga see, et eesti keeles on sõna plüüs, mitte plüüš, oli paras šokk. Aru ma ei saa, kuidas kõik teised seda teavad. Nii palju kui ma lugenud-kuulnud olen, sai inimestele saatuslikuks reka või 8.b või "olgugi et", aga keegi ei imesta plüüsi üle. Ma jätkuvat imestan.
Kõige rohkem hämmastas mind lõppenud nädalal aga hoopis see, kui lugesin oma kümnendike lugemisülesande vastuseid. See oli üks keeleteemaline tekst (vastavalt nädalale, eksole), kus üks ülesanne oli umbes nii, et "leia teksist kaks argumenti selle poolt, et inglise keel on parem kui eesti keel, ja kaks vastuargumenti ka. Ja anna oma hinnang, kuidas sellega on". Argumentide leidmisega oli nagu ikka, mõni leidis ja mõni ei leidnud, see osa mind ei hämmastanud. Küll aga kerkisid mu kulmud pealaele, kui järjest hakkas tulema laste siiraid mõtteavaldusi, kumb nende meelest siis parem on. Ja on kuidagi kummastav lugeda lauseid "inglise keel on parem, sest selles leian rohkem sõnu." "Kui ma inglise keeles kirjandit kirjutan, pole mul kunagi sünonüümide leidmisega raskusi." Või siis "ka mina mõtlen tihti inglise keeles". Erinevas sõnastuses erinevatelt inimestelt, aga mõte ikka seesama - inglise keel on nende jaoks loomulikum kui eesti keel.
Huvitav on see, inglise keele õpetajad ei tundu seda nägu olevat, nagu läheks õppimine väga ladusalt. Pigem kurvastavad nemadki, et õpilased ei suuda selgeks saada aegade kasutamise põhimõtteid või tajuda stiililiselt sobivat/ebasobivat. Aga vähemalt tunnevad noored ise end inglise keeles väljendades mugavamalt. Seda, et eesti (kirja)keel neile raske on, näen isegi nende pikemaid tekste lugedes. Ja ma ei mõtle niivõrd komasid või kokku-lahkukirjutamist (mis on ka häiriv), aga sellist üldist lauseseadmisoskust. Noh see pisiasi, et kuskil võiks tegusõna olla (mingi kummaline trend on moodustada umbes selliseid lauseid: "Olles kooli lõpetanud." Ja ma ei saa kunagi teada, mis siis juhtub, kui keegi on kooli lõpetanud). Või siis see, et tegelikult saaks rahulikult öelda näiteks Mart elab Tallinnas (selle asemel, et jaurata midagi stiilis "Poiss nimega Mart elab linnas, mida kutsutakse Tallinnaks." Komadest ei tasu selliste lausete puhul muidugi unistadagi.)
Et siis ... RIP eesti keel?
Sunday, March 12, 2017
Esimene kinoskäik
Filmilainel jätkates.
Kodulinnas toimus suursündmus - meil avati lõpuks kino. Päris kino kahe saali, mugavate toolide, kaasaegse tehnika ja nachodega. Kava vaadates kratsisin küll kukalt, sest tundus, et kinno minemiseks tuleb tööst looduda :D Ruudi peaks ka koolist loobuma :D
Õnneks täna õhtul mängiti "Moonlighti". Ja kuna hr H ütles kohe, et tema seda filmi vaatama ei tule (ja kui saaks, siis ei laseks mind ka vaatama, aga ta teab, et ei saa), rääkisin ema kaasa.
Esimene elamus oli siis, kui käisin päeval pileteid ostmas. Ma üldiselt ostan piletid ette ära, sest korra olen pidanud kinos esimeses reas istuma ja rohkem ma seda teha ei kavatse. Mitte kunagi :D Muidu Tartu jaoks ostan netist ja näitan telefonist, sest printimine tundub liiga keeruline ja ka mõttetu. Meie uues kinos on aga piletikontrolliaparaat, mis väidetavalt eelistab paberit. Nii ma igaks juhuks kohale läksingi pileteid ostma. Natuke valel ajal sattusin :D Mingi teine film oli mõne minuti pärast hakkamas, rahvast oli murdu ja üritas maksta oma suupistete ja 3D prillide eest. Miskipärast tuli need prillid endale ise osta. Loomulikult lasin algavale seansile kiirustavad kodanikud endast ette, aga minu meelest jõudsid nad ikka päris tükk aega pärast seansi algust saali. Mina sain oma piletid ka kenasti lõpuks kätte.
Õhtul päriselt kinno minnes oli tühjus, nii et saime empsiga rahulikult krõpsud ja popkorni kaasa osta, kusjuures selgus kurb tõsiasi, et juustukastet meil ei pakuta. Ja salsa meenutas kangesti seljankapõhja :D Aga ei virise.
Film ise ... nojah, mingil sosistas ema mulle vaikselt: "Meenutab kangesti eesti filmi." Ja pärast seda ei suutnud ma enam tõsiselt vaadata, sest tõesti meenutas :D Vaikus, tähendusrikkad silmad, veel natuke vaikust. Ainult paljast tagumikku polnud. Ma ei saa öelda, et ma oleksin kuidagi vaimselt puhastununa kinost lahkunud. Oma viga kah, ainus, mida ma filmi kohta teadsin, oli see, et see võitis Oscari. Mitte midagi muud. Ma arvan, et ma nüüd edaspidi valin jälle, mida vaadata, sest kuigi positiivseid üllatusi on ka mõnikord, eelisatn ma üldiselt valida, mille taustal oma aeg mööda saata.
Kodulinnas toimus suursündmus - meil avati lõpuks kino. Päris kino kahe saali, mugavate toolide, kaasaegse tehnika ja nachodega. Kava vaadates kratsisin küll kukalt, sest tundus, et kinno minemiseks tuleb tööst looduda :D Ruudi peaks ka koolist loobuma :D
Õnneks täna õhtul mängiti "Moonlighti". Ja kuna hr H ütles kohe, et tema seda filmi vaatama ei tule (ja kui saaks, siis ei laseks mind ka vaatama, aga ta teab, et ei saa), rääkisin ema kaasa.
Esimene elamus oli siis, kui käisin päeval pileteid ostmas. Ma üldiselt ostan piletid ette ära, sest korra olen pidanud kinos esimeses reas istuma ja rohkem ma seda teha ei kavatse. Mitte kunagi :D Muidu Tartu jaoks ostan netist ja näitan telefonist, sest printimine tundub liiga keeruline ja ka mõttetu. Meie uues kinos on aga piletikontrolliaparaat, mis väidetavalt eelistab paberit. Nii ma igaks juhuks kohale läksingi pileteid ostma. Natuke valel ajal sattusin :D Mingi teine film oli mõne minuti pärast hakkamas, rahvast oli murdu ja üritas maksta oma suupistete ja 3D prillide eest. Miskipärast tuli need prillid endale ise osta. Loomulikult lasin algavale seansile kiirustavad kodanikud endast ette, aga minu meelest jõudsid nad ikka päris tükk aega pärast seansi algust saali. Mina sain oma piletid ka kenasti lõpuks kätte.
Õhtul päriselt kinno minnes oli tühjus, nii et saime empsiga rahulikult krõpsud ja popkorni kaasa osta, kusjuures selgus kurb tõsiasi, et juustukastet meil ei pakuta. Ja salsa meenutas kangesti seljankapõhja :D Aga ei virise.
Film ise ... nojah, mingil sosistas ema mulle vaikselt: "Meenutab kangesti eesti filmi." Ja pärast seda ei suutnud ma enam tõsiselt vaadata, sest tõesti meenutas :D Vaikus, tähendusrikkad silmad, veel natuke vaikust. Ainult paljast tagumikku polnud. Ma ei saa öelda, et ma oleksin kuidagi vaimselt puhastununa kinost lahkunud. Oma viga kah, ainus, mida ma filmi kohta teadsin, oli see, et see võitis Oscari. Mitte midagi muud. Ma arvan, et ma nüüd edaspidi valin jälle, mida vaadata, sest kuigi positiivseid üllatusi on ka mõnikord, eelisatn ma üldiselt valida, mille taustal oma aeg mööda saata.
Tuesday, March 7, 2017
Mis film inspireeriks abiturienti
Mul on püstatud väike tööalane eesmärk - järgmise pooleteise kuu jooksul peavad minu abiturientidest saada väga laia silmaringiga väga head eesti keelt valdavad noored inimesed. Selline väike armas eesmärk :D
Eks me vaatame-kuulame-loeme (ja nemad kirjutavad) nagunii, aga ma tahan neile soovitada ägedaid filme, mida vaadata. Mis oleksid ilusad vaadata, pakuksid põnevust (kaasaelamist) ja inspireeriks, tekitaks mõtteid (, mida kirjandit kirjutades ära kasutada).
Kui ma ise omal ajal kirjandit kirjutama läksin, teadsin täpselt üht asja - valin teema, kus annab sisse kirjutada "Toomas Nipernaadi". See teema oli kenasti olemas. Vaatasin praegu üle, mis teemad tol aastal olid. Sellised olid:
1. "Otsige iseendas ja te leiate kõik." (Johann Wolfgang von Goethe)
2. Keel kui ühendaja ja eraldaja
3. Ajakirjaniku roll ja vastutus ühiskonnas
4. Kergem on lammutada kui luua
5. Väikerahvas tuleviku Euroopas
6. Tänapäeva inimese jumalad
7. Kunsti kestvuse saladus
8. "Ilus ja hirmus on inime ..." (Friedebert Tuglas)
9. Rahvusliku ühtekuuluvuse vajalikkus
10. Eesti maailmakaardil
Julgelt pooltel annaks "Toomas Nipernaadist" kirjutada :D Ma kirjutasin esimesel (mida ma mäletan tänu sellele, et tean, et Goethe oli teemaga kuidagi seotud. Mida kirjutasin, kahjuks enam ei mäleta.)
Ilmselgelt inspireeris mind abituriendina Toomas Nipernaadi tegelaskuju. Lisaks veel terve hulk raamatuid, aga las need jäävad, neist on juba juttu ka olnud. Aga oli ka mingi number filme, mis mulle tohutult meeldisid. Neist mõnda ma isegi mäletan.
Esimene tõsine elamus oli "La vita e bella", mille soundtrack on samuti meeletult ilus.
See oli film, mis mind tõsiselt raputas. Ja oli samal ajal kohutavalt naljakas, eriti kui esimest korda vaatasin ja lõppu veel ei teadnud. Näiteks see stseen on hullult naljakas
Ja jumal kui palju erinevaid kirjandeid saaks selle põhjal kirjutada :D Riikidevahelistest suhetest fantaasiamaailmani välja, vahepeal inimväärikuse, aususe, peresuhete ja eneseteostuse teemadest rääkimata.
Järgmine film, mis mind raputas, oli "Surnud poeetide ühing". Pärast seda on Robin Williams mulle kangesti meeldinud, sest loomulikult on just tema tegelaskuju ja see, mida ta õpetajana tegi, see osa, mis mind paelus. Raamatust lehekülgede väljarebimine on üks ilusamaid filmistseene üldse :D See siis:
Jällegi võimaldab kirjutada tuhandeid kirjandeid, mis käsitlevad inimestevahelisi suhteid, ausust, haridussüsteemi, eneseotsinguid, iidoleid ja mida iganes veel.
Siis meenub mulle "Beautiful Mind". Sealt on mu lemmikstseen suhteliselt lõpus, kus Nash küsib tudengilt (?), kas too on päris, sest ta on uute inimeste (reaalsuse) osas kahtlustav. Ma usun, et kõik saavad niigi aru, et ka sellest filmist annaks kirjutada miljoneid kirjandeid :D
"Trainspotting" oli ka hullult khuul, kuigi praegu suudan meenutada vaid imeilusat Ewan McGregoryt.
Kindlasti oli neid filme veel, praegu lihtsalt ei meenu.
Huvitav on see, kas sellised filmid võiksid ka tänapäevseid abituriente mõtlema panna. Või mis filmid võiksid neid puudutada? On kellelgi mõtteid? Just mängufilmid, mitte dokid (mis on ka väga head mõnikord, aga ma praegu otsin just seda n-ö ilukirjandust).
Eks me vaatame-kuulame-loeme (ja nemad kirjutavad) nagunii, aga ma tahan neile soovitada ägedaid filme, mida vaadata. Mis oleksid ilusad vaadata, pakuksid põnevust (kaasaelamist) ja inspireeriks, tekitaks mõtteid (, mida kirjandit kirjutades ära kasutada).
Kui ma ise omal ajal kirjandit kirjutama läksin, teadsin täpselt üht asja - valin teema, kus annab sisse kirjutada "Toomas Nipernaadi". See teema oli kenasti olemas. Vaatasin praegu üle, mis teemad tol aastal olid. Sellised olid:
1. "Otsige iseendas ja te leiate kõik." (Johann Wolfgang von Goethe)
2. Keel kui ühendaja ja eraldaja
3. Ajakirjaniku roll ja vastutus ühiskonnas
4. Kergem on lammutada kui luua
5. Väikerahvas tuleviku Euroopas
6. Tänapäeva inimese jumalad
7. Kunsti kestvuse saladus
8. "Ilus ja hirmus on inime ..." (Friedebert Tuglas)
9. Rahvusliku ühtekuuluvuse vajalikkus
10. Eesti maailmakaardil
Julgelt pooltel annaks "Toomas Nipernaadist" kirjutada :D Ma kirjutasin esimesel (mida ma mäletan tänu sellele, et tean, et Goethe oli teemaga kuidagi seotud. Mida kirjutasin, kahjuks enam ei mäleta.)
Ilmselgelt inspireeris mind abituriendina Toomas Nipernaadi tegelaskuju. Lisaks veel terve hulk raamatuid, aga las need jäävad, neist on juba juttu ka olnud. Aga oli ka mingi number filme, mis mulle tohutult meeldisid. Neist mõnda ma isegi mäletan.
Esimene tõsine elamus oli "La vita e bella", mille soundtrack on samuti meeletult ilus.
See oli film, mis mind tõsiselt raputas. Ja oli samal ajal kohutavalt naljakas, eriti kui esimest korda vaatasin ja lõppu veel ei teadnud. Näiteks see stseen on hullult naljakas
Ja jumal kui palju erinevaid kirjandeid saaks selle põhjal kirjutada :D Riikidevahelistest suhetest fantaasiamaailmani välja, vahepeal inimväärikuse, aususe, peresuhete ja eneseteostuse teemadest rääkimata.
Järgmine film, mis mind raputas, oli "Surnud poeetide ühing". Pärast seda on Robin Williams mulle kangesti meeldinud, sest loomulikult on just tema tegelaskuju ja see, mida ta õpetajana tegi, see osa, mis mind paelus. Raamatust lehekülgede väljarebimine on üks ilusamaid filmistseene üldse :D See siis:
Jällegi võimaldab kirjutada tuhandeid kirjandeid, mis käsitlevad inimestevahelisi suhteid, ausust, haridussüsteemi, eneseotsinguid, iidoleid ja mida iganes veel.
Siis meenub mulle "Beautiful Mind". Sealt on mu lemmikstseen suhteliselt lõpus, kus Nash küsib tudengilt (?), kas too on päris, sest ta on uute inimeste (reaalsuse) osas kahtlustav. Ma usun, et kõik saavad niigi aru, et ka sellest filmist annaks kirjutada miljoneid kirjandeid :D
"Trainspotting" oli ka hullult khuul, kuigi praegu suudan meenutada vaid imeilusat Ewan McGregoryt.
Kindlasti oli neid filme veel, praegu lihtsalt ei meenu.
Huvitav on see, kas sellised filmid võiksid ka tänapäevseid abituriente mõtlema panna. Või mis filmid võiksid neid puudutada? On kellelgi mõtteid? Just mängufilmid, mitte dokid (mis on ka väga head mõnikord, aga ma praegu otsin just seda n-ö ilukirjandust).
Monday, March 6, 2017
Lugesin aastal 2016
S. Grigorjeva "Kes kardab Sveta Grigorjevat?"
J. S. Foer "Äärmiselt vali ja uskumatult lähedal"
M. Barbery "Siili elegants"
C. Läckberg "Jääprintsess"
C. Läckberg "Kiviraidur"
C. Läckberg "Jutlustaja"
J. Minkina-Taycher "Rehbinderi efekt"
H. Mankell "Viies naine: komissar Kurt Wallanderi lood"
Paša Matšinov "Gogoli disko"
J. Han "P.S Ma armastan sind ikka veel"
G. Flynn "Lõikepind"
H. Lee "Seitsme nimega tüdruk: Põhja-Korea ülejooksiku lugu"
J. Han "Kõigile poistele, keda olen armastanud"
G. Flynn "Paha paik"
M. Zalite "Viienäpu"
P. Giordano "Algarvude üksildus"
Yrsa Sigurdardottir "Kolmas märk"
K. J. Fowler "Me oleme kõik täiesti endast väljas"
G. Flynn "Paha paik"
M. Zalite "Viienäpu"
M. Jungstedt "Silmale nähtamatu"
P. Gardos "Koidupalavik"
R. Galbraith "Siidiuss"
G. Martinez "Märkamatud mõrvad"
M. Kahro "Seal, kus näkid laulavad"
N. Neuhaus "Lumivalgeke peab surema"
J. Andrews "Mina, Earl ja surmasuus tüdruk"
R. Raud "Täiusliku lause surm"
H. Swenseni "Mõrv šokolaadiküpsistega"
J. Picoult "Kadumised"
J. Picoult "Süüdistus"
L. Curnyn "Ekspruudi pihtimused"
J. Picoult "Üheksateist minutit"
I, Knight "Kas sa ei tahaks mind?
A. M Homes "Antagu meile andeks"
R. Seethaler "Tubakapoodnik"
A. Doerr "Kõik see silmale nähtamatu valgus"
S. Kinsella "Kas mäletate mind?"
L. Petruševskaja "Elas kord naine, kes tahtis tappa oma naabri last"
D. Dontsova
Jim Ashilevi "Kehade mets"
S. Winman "Kui jumal oli jänes"
J. S. Foer "Äärmiselt vali ja uskumatult lähedal"
M. Barbery "Siili elegants"
C. Läckberg "Jääprintsess"
C. Läckberg "Kiviraidur"
C. Läckberg "Jutlustaja"
J. Minkina-Taycher "Rehbinderi efekt"
H. Mankell "Viies naine: komissar Kurt Wallanderi lood"
Paša Matšinov "Gogoli disko"
J. Han "P.S Ma armastan sind ikka veel"
G. Flynn "Lõikepind"
H. Lee "Seitsme nimega tüdruk: Põhja-Korea ülejooksiku lugu"
J. Han "Kõigile poistele, keda olen armastanud"
G. Flynn "Paha paik"
M. Zalite "Viienäpu"
P. Giordano "Algarvude üksildus"
Yrsa Sigurdardottir "Kolmas märk"
K. J. Fowler "Me oleme kõik täiesti endast väljas"
G. Flynn "Paha paik"
M. Zalite "Viienäpu"
M. Jungstedt "Silmale nähtamatu"
P. Gardos "Koidupalavik"
R. Galbraith "Siidiuss"
G. Martinez "Märkamatud mõrvad"
M. Kahro "Seal, kus näkid laulavad"
N. Neuhaus "Lumivalgeke peab surema"
J. Andrews "Mina, Earl ja surmasuus tüdruk"
R. Raud "Täiusliku lause surm"
H. Swenseni "Mõrv šokolaadiküpsistega"
J. Picoult "Kadumised"
J. Picoult "Süüdistus"
L. Curnyn "Ekspruudi pihtimused"
J. Picoult "Üheksateist minutit"
I, Knight "Kas sa ei tahaks mind?
A. M Homes "Antagu meile andeks"
R. Seethaler "Tubakapoodnik"
A. Doerr "Kõik see silmale nähtamatu valgus"
S. Kinsella "Kas mäletate mind?"
L. Petruševskaja "Elas kord naine, kes tahtis tappa oma naabri last"
D. Dontsova
Jim Ashilevi "Kehade mets"
S. Winman "Kui jumal oli jänes"
Sunday, March 5, 2017
Raksatusega päev
Tänase päeva tipphetk oli see, kui ma oma vasaku jala väikese varba luu ära murdsin. Jooksin, kohvitass käes, ema ipadi manu, et kiiresti Murca postitust lugeda (pühapäevahommikused pannkoogid ema-isa juures), kui käis kõva raks - kohtusid minu varvas ja vanemate diivan. Ma viisakusest isegi ei karjunud eriti kõvasti, sest ema rääkis selsamal äraneetud diivanil istudes telefoniga. Ega ma tegelikult ei arvanud, et päriselt luu katki suutsin lüüa (ega ole selles praegui kindel), aga varvas on ikka veel jõhkralt valus ja peale villaste sokkide ei saa midagi jalga panna. Ja ega sel suurt vahet ju polegi, kas on katki või mitte, kipsi varvast nagunii ei panda. Tänased sammud igatahes 10000ni ei küündi.
Eile vaatasime rõõmsalt Eesti Laulu ja läksime kurvalt magama. Ma olin ausalt juba siis üllatunud, kui see võidulaul poolfinaalist edasi sai, sest minu meelest on see tobe laul. Minu jaoks on sellised lood piinlik vaadata... Kuna mu kõrvad puhtaid-ebapuhtaid toone ei erista, ei loksuta mind ei see, kui keegi hullult hästi laulab. Laura tämber näiteks mulle ei meeldi, aga see ei puutu nagunii laulusse. Nii et kurvastasime. Ruudi oli hullusti Rasmuse poolt.
Vähem või rohkem mõistlike asjade poole pealt pesin veel pesu :D, aitasin Ruudil välja valida uue kohustusliku kirjanduse raamatu sarjast "Saja rahva lood". Ta valis lõpuks Prantsuse muinasjutud, mis olid minu vaieldamatud lemmikud lapsepõlves. Kahtlustan, et piltide pärast, sest selles sarjas on üldiselt ikka päris hirmutavad pildid. Lisaks otsisin välja filmi, mida soovitas mul vaadata üks abiturient ("Candy"), aga vaatamiseni veel ei jõudnud. Vähemalt tean nüüd, et see on täitsa olemas. Umbes 15 liitrit ühepajatoitu keetisme ka Hr Hga kahepeale. Me oleme sellised suure isuga inimesed :D
Tegelikult mõtlesin ka pesu triikida, aga kuna varbaluu on katki, siis parem pikutan, söön küpsiseid ja loen äkki Murca blogi?
Eile vaatasime rõõmsalt Eesti Laulu ja läksime kurvalt magama. Ma olin ausalt juba siis üllatunud, kui see võidulaul poolfinaalist edasi sai, sest minu meelest on see tobe laul. Minu jaoks on sellised lood piinlik vaadata... Kuna mu kõrvad puhtaid-ebapuhtaid toone ei erista, ei loksuta mind ei see, kui keegi hullult hästi laulab. Laura tämber näiteks mulle ei meeldi, aga see ei puutu nagunii laulusse. Nii et kurvastasime. Ruudi oli hullusti Rasmuse poolt.
Vähem või rohkem mõistlike asjade poole pealt pesin veel pesu :D, aitasin Ruudil välja valida uue kohustusliku kirjanduse raamatu sarjast "Saja rahva lood". Ta valis lõpuks Prantsuse muinasjutud, mis olid minu vaieldamatud lemmikud lapsepõlves. Kahtlustan, et piltide pärast, sest selles sarjas on üldiselt ikka päris hirmutavad pildid. Lisaks otsisin välja filmi, mida soovitas mul vaadata üks abiturient ("Candy"), aga vaatamiseni veel ei jõudnud. Vähemalt tean nüüd, et see on täitsa olemas. Umbes 15 liitrit ühepajatoitu keetisme ka Hr Hga kahepeale. Me oleme sellised suure isuga inimesed :D
Tegelikult mõtlesin ka pesu triikida, aga kuna varbaluu on katki, siis parem pikutan, söön küpsiseid ja loen äkki Murca blogi?
Saturday, March 4, 2017
Mida mõistlikku ma täna tegin
Tänase päeva mõistlikuma poole peale kuuluvad tegevused olid.
- Magasin hommikul kauem kui kella seitsmeni.
- Viisin tuha välja.
- Panin pesu pesema (ja pärast kuivama)
- Koristasin kodus alumise korruse ära.
- Vaatasin (lõpuks ometi) ära selle "Plekktrummi" osa, kus on Valdur Mikita. Ülimalt nunnu oli.
- Käisin emal ja isal külas.
- Kõndisin täis 10 000 (ja rohkem) sammu
- Tööd tegin ka natuke, aga on vaieldav, kas see on mõistlik. Hr H arvab, et ei ole.
- Lõpuks ometi jõudsin blogimiseni.
Ülejäänud aja olin meeldivalt ebamõistlik :D
Ma mõtlesin, et prooviks tagasi kirjutamisreele saada. Äkki õnnestub?