Selle sinatamise ja teietamise peale olen ma juba kaua aega mõelnud. Näiteks netis ostugruppides või ka FB-s ostukirja saates. Minu jaoks on sellises keskkonnas loogiline sinatamine. Ja näiteks müügikuulutuse all olevad kommentaarid "Kirjutasin Teile kirja." tunduvad mulle ... kohatud? Nagu kõrged kontsad matkal või umbes midagi sellist. Ja ma ei oska isegi selgitada, miks see nii on :D
Päriselus olen ma suht suur teietaja. Oma majaomanikke, kellelt oleme kodu üürinud, olen algusest lõpuni teietanud, kuigi hr H on suht kohe sina peale üle läinud. Tema on jällegi suht suur sinataja.
Aga see, miks ma just täna sellest teemast kirjutada tahtsin, on seotud sellega, et ma veetsin terve päeva kolleegidega meie maakonnast (olümpiaad...:S). Mingit osa neist tean ma, sest nad on olnud mu õpetajad, mõnega olen lihtsalt varem kokku puutunud, mõni on täitsa võõras. Aga üldiselt näib mulle kolleegide puhul sinatamine kohane. Mul on selgelt meeles, kuidas ma sattusin praktikale oma endise klassijuhataja juurde ja kes kohe alguses tegi asjad selgeks: "Nüüd oleme kolleegid ja sinatame." Väga mugav. Ja kuigi ega see sina kohe hästi tulema ei hakanud, on tema lause mulle kenasti meelde jäänud ning sellest ma ka lähtun oma kolleegidega suheledes.
Ja täna sattusin paari ühe õpetajaga, keda ma varasemast üldse ei tea. Iseenesest võib vabalt olla ka nii, et ma olen temaga ennegi koos midagi teinud, aga lihtsalt ei mäleta. Meenub lugu ülikoolist, kus ma audika ees ühe võõra noormehega juttu rääkisin ja siis vabandasin, et ma pean nüüd minema, sest õppejõud tuli. Too noormees vaatas mind pikal pilgul ja tuli samasse loengusse (kus meid oli maksimaalselt kümme, nii et ei mingi Vanemuise ringi laadne massiloeng :D). Aga jah, täna see võõras õpetaja kogu aeg teietas mind. Mul läks pidevalt meelest ära ja tööhoos pöördusin ikka ja jälle tema poole: "Kuule, vaata, mis sa arvad, kas see sobib?" või midagi taolist. Teie ka üle huulte ei tulnud, kuigi tema jäi endale lõpuni kindlaks. Kõikide teistega sinatasime.
Nüüd ma ei saagi aru, kas tema oli metsas kontsadega või mina presidendi vastuvõtul teksades.
P.S Need Tallinna koostatud olümpiaadid on ikka täiega masendavad.
P.P.S võõra kooli sööklatädi selle eest ei kahtlustanud vist hetkekski, et ta võiks mind sinatada, sest ta arvas, et ma olin olümpiaadil osaleja, mitte parandaja. See võis muidugi tulla asjaolust, et ma olin külmakaitseks oma jääkaru Normi kostüümi selga tõmmanud.
Monday, January 30, 2017
Saturday, January 28, 2017
Muutunud maailm, muutunud sõnad
Meil on Ruudiga ikka komme igal päeval mõelda kooli/tööpäeva peale. Mõnikord lihtsalt "mis hinde sa oma päevale paneks" stiilis, teinekord midagi muud.
Reedel trenni minnes küsis Ruudi minu käest: "Kas sa olid täna tööl rohkem nagu nohik või imelik?"
Naersin mõnda aega ja pidin siis tunnistama, et pigem imelik.
Uurisin vastu ka, kumb siis Ruudi ise koolis on, nohik või imelik. Rohkem nagu nohik pidavat olema. Ja teate, seda öeldes oli poiss rahulolev. Et nohik on see, kellel tulevad asjad kenasti välja.
Ma nagu mäletaks, et vanasti nohikud olidki imelikud. Mitte siis selles mõttes, et kõik nohikud olid imelikud, vaid siis ses mõttes, et kui kellegi kohta öeldi nohik, siis mõeldi tegelikult imelik.
Teine muutunud maailma märk oli kolmapäeval, kui Ruudil oli üks trennitüüp külas. Ja too küsis (sellise small talki raames): "Kas Ruudi isa on praegu Eestis?"
Jepp, kui keegi relvaga selja taga ei seisa või abielulahutusega ei ähvarda, on Ruudi isa alati Eestis :D
Aga näib, et isadega on tõesti kitsas käes, Ruudi semudest on täpselt ühel igapäevane isa kodus olemas. On poisse, kelle isa on surnud, on lahutatud pere poiss, on isasid, kes töötavad väljaspool Eestit. Kõik tunduvad toredad poisid.
Reedel trenni minnes küsis Ruudi minu käest: "Kas sa olid täna tööl rohkem nagu nohik või imelik?"
Naersin mõnda aega ja pidin siis tunnistama, et pigem imelik.
Uurisin vastu ka, kumb siis Ruudi ise koolis on, nohik või imelik. Rohkem nagu nohik pidavat olema. Ja teate, seda öeldes oli poiss rahulolev. Et nohik on see, kellel tulevad asjad kenasti välja.
Ma nagu mäletaks, et vanasti nohikud olidki imelikud. Mitte siis selles mõttes, et kõik nohikud olid imelikud, vaid siis ses mõttes, et kui kellegi kohta öeldi nohik, siis mõeldi tegelikult imelik.
Teine muutunud maailma märk oli kolmapäeval, kui Ruudil oli üks trennitüüp külas. Ja too küsis (sellise small talki raames): "Kas Ruudi isa on praegu Eestis?"
Jepp, kui keegi relvaga selja taga ei seisa või abielulahutusega ei ähvarda, on Ruudi isa alati Eestis :D
Aga näib, et isadega on tõesti kitsas käes, Ruudi semudest on täpselt ühel igapäevane isa kodus olemas. On poisse, kelle isa on surnud, on lahutatud pere poiss, on isasid, kes töötavad väljaspool Eestit. Kõik tunduvad toredad poisid.
Friday, January 20, 2017
Meie viktoriin
Sel nädalal oli meie tiimi kord korraldada muusikaviktoriin. Alustasime planeerimisega juba sügisel, siis kui tuli üldse uuendus, et tiimid ise teevad viktoriine. Kuna oma esimesel viktoriinil panime albumilahtrisse vaheldumisi nimeks "Love songs" või "Summer Hits", otsustasime enda oma läbivaks teemaks valida Love, lootuses leida albumeid, mille nimi oleks ka päriselt "Love Songs" on. Neid siiski polnud :D
Läksime siis seda teed, et sõna love/armastus pidi olema kas laulu pealkirjas või albuminimes. Päris lõbus oli. Põhikolmikuinimesed (s.h mina) said valida neli lugu oma valikul, kaks väiksema staažiga kaaslast olid esindatud kahe looga.
Tulemused oli päris head - alla 20 punkti ei saanud keegi, mis näitab, et päris üle pea polnud kellelegi. Üle 30 punkti sai ka päris mitu võistkonda. Nii mõnigi ütles pärast, et oli mõnus viktoriin, ei läinud liiga diibiks ära :D Nende tiimide endi korraldatud viktoriinidega on tõesti olnud see häda, et kohati läheb väga nišitooteks ära. Kui Mihkel liste kokku pani, oli ka alati mõni lugu selline, mida tõesti polnud mitte kunagi keegi kuulnud, aga pigem olid lood sellised, et tead küll, et selline lugu on maailmas olemas, aga kes laulab ja mis aastal - no tuleb lihtsalt välja mõelda. Albumid muidugi nagunii :D Välja arvatud need mälestusväärsed korrad, kui on mängitud Killersi "Somebody Told Me" (albumilt Hot Fuss) ja Brainstormi "My Stari" (Among the Suns). Tiimide korraldatud õhtutel on sellisedi möh-hetki oluliselt tihedamalt olnud.
Aga meie nimekiri oli selline:
Läksime siis seda teed, et sõna love/armastus pidi olema kas laulu pealkirjas või albuminimes. Päris lõbus oli. Põhikolmikuinimesed (s.h mina) said valida neli lugu oma valikul, kaks väiksema staažiga kaaslast olid esindatud kahe looga.
Tulemused oli päris head - alla 20 punkti ei saanud keegi, mis näitab, et päris üle pea polnud kellelegi. Üle 30 punkti sai ka päris mitu võistkonda. Nii mõnigi ütles pärast, et oli mõnus viktoriin, ei läinud liiga diibiks ära :D Nende tiimide endi korraldatud viktoriinidega on tõesti olnud see häda, et kohati läheb väga nišitooteks ära. Kui Mihkel liste kokku pani, oli ka alati mõni lugu selline, mida tõesti polnud mitte kunagi keegi kuulnud, aga pigem olid lood sellised, et tead küll, et selline lugu on maailmas olemas, aga kes laulab ja mis aastal - no tuleb lihtsalt välja mõelda. Albumid muidugi nagunii :D Välja arvatud need mälestusväärsed korrad, kui on mängitud Killersi "Somebody Told Me" (albumilt Hot Fuss) ja Brainstormi "My Stari" (Among the Suns). Tiimide korraldatud õhtutel on sellisedi möh-hetki oluliselt tihedamalt olnud.
Aga meie nimekiri oli selline:
1 | Backstreet Boys | As Long As You Love Me |
2 | Marylin Manson | The Love Song |
3 | Must Q | Praktiline armastus |
4 | Mario | Let Me Love You |
5 | Philip Bailey ja Phil Collins | Easy Lover |
6 | Gossip | Love Long Distance |
7 | Ewert and the Two Dragons | There´s Only Love |
8 | Wolf Alice | You're A Germ |
9 | Anderson .Paak | Luh You |
10 | Toto | Stop Loving You |
11 | John Grant | Why Don't You Love Me Anymore? |
12 | Kino | Lyubov' eto ne shutka |
13 | N.R.G. | I Need Your Loving |
14 | Wings | Silly Love Songs |
15 | Vennaskond | Valguse võimendamine ergutatud kiirguse abil |
16 | Def Leppard | Love Bites |
Võite siis mõtiskleda, millised neli lugu on minu valitud :D
Friday, January 6, 2017
Jumalik märk (ja vaheajast)
Mõni võib ehk mõelda, miks ma oma eelmises postituses nii toredasti käima läinud arutelu oma ignorantsusega soiku lasin. Te oleksite võinud muidugi ka minuta jätkata, aga ma olen märganud, et minu juures üldiselt ilma minuta vestlused pikalt ei kesta (kui just notsu ja Kaur hoogu ei satu, aga sedapuhku olid nad vist ühte meelt :D). Aga miks ma siis rohkem seda teemat ei kommenteerinud?
Ma sain jumaliku märgi :D
Väga reaalse kusjuures. Nimelt oli mul kolmapäeva hommikul postkasti Eesti Kirik :D Umbes nii et "naine, loe ja õpi! Ja siis võta sõna!"
Ma ei tea, kust see tuli, meie aadress oli kenasti peale kirjutatud, nii et päris juhuslik leht nagu ka ei ole. Igatahes ma siis nüüd loen ja õpin.
Aga vaheajast.
Sel korral külastasime veel vana aasta sees Tallinna linna ja Lennusadamat, mille kohta mul midagi väga erilist polegi öelda, nagunii on kõik inimesed seal juba käinud. Ruudile meeldis Lembit väga. Samuti lennusimulatsioon (või ma ei tea, kuidas seda atraktsiooni nimetama peaks) ja paatidega sõitmine. Koos hr Hga vaatasid nad ka paatide ajalugu. Muidu möllas hr H viikingite näitusel (see oli ka põhjus, miks me sel korral kindlasti Lennusadamasse pidime jõudma. Hr H jumaldab viikingeid. Ta sellele teisele näitusele ei hakanud üldse minemagi, sest aega oli ainult kaks tundi. Arvas, et tuleb kunagi kevadel üksi, et rahulikult nautida :D)
Õhtul kondasime mööda Telliskivit ja vanalinna (esialgu söögikoha leidmise eesmärgil. Ja pärast hotelli leidmise eesmärgil, sest ma ütlesin ühel tänavanurgal, et "oh, lähme sinna" ja siis me sattusime vanalinnatänavatele, kus isegi hr H polnud varem käinud :D)
Hotell oli sel korral St Olav ja lühidalt öeldes ei soovita ma seda kohta. Mitte et see oleks otseselt halb või nõme olnud, aga ... mina ütlen selle kohta viisakalt "slaaviliku hõnguga", hr H, kes vahetevahel unustab poliitkorrektsuse, kirjeldas kohta kui "tiblalikku". Mis ses osas on täpsem, et slaavilik oleks nagu pigem positiivne määratlus, aga ma otseselt ei tahaks õhustikule positiivset hinnangut anda. Lisaks tekkis meil esimest korda booking.com-i kaudu broneerimisega tõrge. See tulenes sellest, et ma muutsin broneeringut (alustuseks võtsin madalama tasemega toa, pärast mõtlesin ümber), aga see ei jõudnud kuidagi hotellini. Lõpuks lahenes olukord normaalselt, näitasin lihtsalt oma telefonist broneeringut ja mida ma siis broneerisin ja millise hinna eest. Ja täpselt selle me ka saime. Mis on väga hea, sest muidu oleks me pidanud 64 euro asemel 120 maksma, mis oleks mind (natuke) kurvaks teinud, sest mulle ei meeldinud see hotell nii palju.
Tuba oli suht suvaline (natuke kivimüüri seinas ei muuda veel tuba "keskaegselt romantiliseks"), aga parim oli see, kui hommikusöögil esimese asjana hapukapsas silma (ja ninna) kargas. Ma saan aru, et see pole kaugeltki nii hull kui mu vanematel, kes ööbisid ka Tallinna kesklinnas ja hommikuks keedumakarone ja eelmisel päeval valmis tehtud kohvi said :D Seisnud kohv oli ka St Olavis.
Igatahes on nii hotell Bern kui ka St Barbara Tallinna kesklinnas palju mõnusamad.
Tallinnas jõudsime veel ka kinos "Laulat" vaatamas käia, mis on täitsa armas multikas.
Uuel aastal käisime Tartus Ahaas uut näitust kaemas. Seda ma küll soovitan :) Meil jäi tegelikult päris palju veel läbi tegematagi, nii et seekord ei pea mitu aastat ootama, et uuesti Ahaasse minna, vaid saab ka vahepeal minna ja uusi asju katsetada. Ma kahtlustan, et me oleme Ruudiga seal nüüdseks kuus korda käinud, mis tähendab, et püsinäitusel on meil oma lemmikud välja kujunenud ja liiga palju aega me seal enam ei veeda.
Kuna võtsime seekord Tartusse kaasa ka proua Ämma, jätsin nemad kahekesi elektriauto järjekorda seisma ja rühkisin läbi külma ja tuule Wernerisse Luisa Lottaga kohtuma. Me istusime seal nii kaua, et mu uus, jõuludeks saadud aktiivsust mõõtev kell andis juba teada "it´s time to move", mida ta varem polnud mulle öelnudki :D
Sedasi ta meil läkski. Ma ei ole kindel, et ma olen valmis uuesti tööle minema, aga kaks päeva on aega veel selle mõttega harjuda.
Ma sain jumaliku märgi :D
Väga reaalse kusjuures. Nimelt oli mul kolmapäeva hommikul postkasti Eesti Kirik :D Umbes nii et "naine, loe ja õpi! Ja siis võta sõna!"
Ma ei tea, kust see tuli, meie aadress oli kenasti peale kirjutatud, nii et päris juhuslik leht nagu ka ei ole. Igatahes ma siis nüüd loen ja õpin.
Aga vaheajast.
Sel korral külastasime veel vana aasta sees Tallinna linna ja Lennusadamat, mille kohta mul midagi väga erilist polegi öelda, nagunii on kõik inimesed seal juba käinud. Ruudile meeldis Lembit väga. Samuti lennusimulatsioon (või ma ei tea, kuidas seda atraktsiooni nimetama peaks) ja paatidega sõitmine. Koos hr Hga vaatasid nad ka paatide ajalugu. Muidu möllas hr H viikingite näitusel (see oli ka põhjus, miks me sel korral kindlasti Lennusadamasse pidime jõudma. Hr H jumaldab viikingeid. Ta sellele teisele näitusele ei hakanud üldse minemagi, sest aega oli ainult kaks tundi. Arvas, et tuleb kunagi kevadel üksi, et rahulikult nautida :D)
Õhtul kondasime mööda Telliskivit ja vanalinna (esialgu söögikoha leidmise eesmärgil. Ja pärast hotelli leidmise eesmärgil, sest ma ütlesin ühel tänavanurgal, et "oh, lähme sinna" ja siis me sattusime vanalinnatänavatele, kus isegi hr H polnud varem käinud :D)
Hotell oli sel korral St Olav ja lühidalt öeldes ei soovita ma seda kohta. Mitte et see oleks otseselt halb või nõme olnud, aga ... mina ütlen selle kohta viisakalt "slaaviliku hõnguga", hr H, kes vahetevahel unustab poliitkorrektsuse, kirjeldas kohta kui "tiblalikku". Mis ses osas on täpsem, et slaavilik oleks nagu pigem positiivne määratlus, aga ma otseselt ei tahaks õhustikule positiivset hinnangut anda. Lisaks tekkis meil esimest korda booking.com-i kaudu broneerimisega tõrge. See tulenes sellest, et ma muutsin broneeringut (alustuseks võtsin madalama tasemega toa, pärast mõtlesin ümber), aga see ei jõudnud kuidagi hotellini. Lõpuks lahenes olukord normaalselt, näitasin lihtsalt oma telefonist broneeringut ja mida ma siis broneerisin ja millise hinna eest. Ja täpselt selle me ka saime. Mis on väga hea, sest muidu oleks me pidanud 64 euro asemel 120 maksma, mis oleks mind (natuke) kurvaks teinud, sest mulle ei meeldinud see hotell nii palju.
Tuba oli suht suvaline (natuke kivimüüri seinas ei muuda veel tuba "keskaegselt romantiliseks"), aga parim oli see, kui hommikusöögil esimese asjana hapukapsas silma (ja ninna) kargas. Ma saan aru, et see pole kaugeltki nii hull kui mu vanematel, kes ööbisid ka Tallinna kesklinnas ja hommikuks keedumakarone ja eelmisel päeval valmis tehtud kohvi said :D Seisnud kohv oli ka St Olavis.
Igatahes on nii hotell Bern kui ka St Barbara Tallinna kesklinnas palju mõnusamad.
Tallinnas jõudsime veel ka kinos "Laulat" vaatamas käia, mis on täitsa armas multikas.
Uuel aastal käisime Tartus Ahaas uut näitust kaemas. Seda ma küll soovitan :) Meil jäi tegelikult päris palju veel läbi tegematagi, nii et seekord ei pea mitu aastat ootama, et uuesti Ahaasse minna, vaid saab ka vahepeal minna ja uusi asju katsetada. Ma kahtlustan, et me oleme Ruudiga seal nüüdseks kuus korda käinud, mis tähendab, et püsinäitusel on meil oma lemmikud välja kujunenud ja liiga palju aega me seal enam ei veeda.
Kuna võtsime seekord Tartusse kaasa ka proua Ämma, jätsin nemad kahekesi elektriauto järjekorda seisma ja rühkisin läbi külma ja tuule Wernerisse Luisa Lottaga kohtuma. Me istusime seal nii kaua, et mu uus, jõuludeks saadud aktiivsust mõõtev kell andis juba teada "it´s time to move", mida ta varem polnud mulle öelnudki :D
Sedasi ta meil läkski. Ma ei ole kindel, et ma olen valmis uuesti tööle minema, aga kaks päeva on aega veel selle mõttega harjuda.
Monday, January 2, 2017
Ja ongi uus aasta.
Tänane päev oli tõeline pühapäev, kus ma ei võtnudki pidžaamat seljast ära. Mõnevõrra häirib mind metsik köha, mis ühelegi ravivõttele alluda ei taha, aga muidu on uus aasta toredasti alanud.
Vana aasta ärasaatmine oli ka tore. Olime õe juures, kus oli täitsa peen õhtusöök, mitu pudelit vahuveini, tina(või nagu me nüüd teame plii)valamine, mille käigus sain ma uueks aastaks õnne, mille olemust pole veel suutnud lahti mõtestada, päris kõvasti ilutulestikku ja muidu mõnusat olemist.
Õhtu kõige kirglikuma osa algatasin juhuslikult ma ise, kui täiesti suvaliselt mainisin, et mulle meeldib uue presidendi juures see, et ta kirikusse ei läinud. Kui nüüd aus olla, siis pole ma siiani kulutanud kolme minutit ka, et selle fakti peale pikemalt mõelda, sest minu meelest on see täiesti normaalne, et Eesti riigis ei ole kiriklikku tänujumalateenistust riigipea ametisse astumiseks. Ma reaalselt ei osanud aimatagi, et esiteks on see teema, mis meie vana aasta ärasaatmisseltskonnas tundeid tekitab. Eh, seda ma muidugi teadsin, et mu õde kirglik on :D Lihtsalt seda ei teadnud, et ta selle poole peal on. Ja teiseks tänasel rahuliku kulgemisega päeva võtsin endale need veerand tundi, et üle vaadata, mida internetis kirjutatakse selle otsuse kohta, ja avastasin, et see on olnud üks ... kirglik teema :D
Ma lihtsalt ei saa aru.
Okei, Meri käis. Aga Päts ju ei käinud, kuigi siis oli kirik oluliselt tähtsamal kohal meie riigis kui praegu. 90ndate alguses oli võibolla tähtsam, sest enne ei tohtinud ja siis sai vaba inimese kombel rahulikult kirikus käia, ilma et see vastuhakuakt oleks olnud. Aga praegu... Ma olen mõelnud tänasel laisal päeval, kas ma oleks pigem selle poolt, et president peaks selliseid tseremooniaid läbi tegema, kui mul pole üht õõvastavat kogemust meie linna kirikuõpetajaga, kes tekitas olukorra, kus noored (minu õpilased) sattusid pahaaimamatult altari ette palvetama. Põlvitama ei pidanud. Aga see juhtus just selle pärast, et kõik olid viisakad (kirikuõpetaja vastu, kes ei mõelnud selle peale, et ta pani mitu noort väga ebamugavasse olukorda, rääkimata minust, kes ma tundsin väga häbi nii enda kui ka kristliku kiriku pärast). Kui ma selle kogemuse peale mõtlen, siis tunnen ma kohe, et igasugused viisakused, traditsioonid ja kombed, mis on seotud kirikuga, ei saa olla mitte üheski ametikohas eeldatavad.
Ja ma reaalselt olen ateistiks olemisest päris mitu sammu eemal. Ses mõttes et ma oskan siiani peast laulda kõiki vastuseid jumalateenitusel :D Ja ma tunnistan kristlikku kultuuriruumi ja religiooni rolli hariduse arengus ja ... kindlasti veel paljusid asju, mis samal ajal tegelikult laseb mul rahumeeli uskuda näiteks seda, et abielu on suht mõttetu institutsioon, mille ülistamine on ... isegi ebaviisakas. Selles mõttes, et abielu on nagu usk, kui tahad, siis abiellu, loomulikult, aga eeldada, et abiellumine teeb "naisest ausa naise", on mu meelest räme.
Tjahh, lisaks selle, et ma tahan ainult sellistes muuseumides käia, kus kõike näppida saab, olen ma y-põlvkonna esindaja ka selles osas, et ma austan ainult selliseid traditsioone, mis mulle meeldivad, mitte traditsioone traditsiooni pärast. Jõuluvana mulle näiteks meeldib.
Tänane päev oli tõeline pühapäev, kus ma ei võtnudki pidžaamat seljast ära. Mõnevõrra häirib mind metsik köha, mis ühelegi ravivõttele alluda ei taha, aga muidu on uus aasta toredasti alanud.
Vana aasta ärasaatmine oli ka tore. Olime õe juures, kus oli täitsa peen õhtusöök, mitu pudelit vahuveini, tina(või nagu me nüüd teame plii)valamine, mille käigus sain ma uueks aastaks õnne, mille olemust pole veel suutnud lahti mõtestada, päris kõvasti ilutulestikku ja muidu mõnusat olemist.
Õhtu kõige kirglikuma osa algatasin juhuslikult ma ise, kui täiesti suvaliselt mainisin, et mulle meeldib uue presidendi juures see, et ta kirikusse ei läinud. Kui nüüd aus olla, siis pole ma siiani kulutanud kolme minutit ka, et selle fakti peale pikemalt mõelda, sest minu meelest on see täiesti normaalne, et Eesti riigis ei ole kiriklikku tänujumalateenistust riigipea ametisse astumiseks. Ma reaalselt ei osanud aimatagi, et esiteks on see teema, mis meie vana aasta ärasaatmisseltskonnas tundeid tekitab. Eh, seda ma muidugi teadsin, et mu õde kirglik on :D Lihtsalt seda ei teadnud, et ta selle poole peal on. Ja teiseks tänasel rahuliku kulgemisega päeva võtsin endale need veerand tundi, et üle vaadata, mida internetis kirjutatakse selle otsuse kohta, ja avastasin, et see on olnud üks ... kirglik teema :D
Ma lihtsalt ei saa aru.
Okei, Meri käis. Aga Päts ju ei käinud, kuigi siis oli kirik oluliselt tähtsamal kohal meie riigis kui praegu. 90ndate alguses oli võibolla tähtsam, sest enne ei tohtinud ja siis sai vaba inimese kombel rahulikult kirikus käia, ilma et see vastuhakuakt oleks olnud. Aga praegu... Ma olen mõelnud tänasel laisal päeval, kas ma oleks pigem selle poolt, et president peaks selliseid tseremooniaid läbi tegema, kui mul pole üht õõvastavat kogemust meie linna kirikuõpetajaga, kes tekitas olukorra, kus noored (minu õpilased) sattusid pahaaimamatult altari ette palvetama. Põlvitama ei pidanud. Aga see juhtus just selle pärast, et kõik olid viisakad (kirikuõpetaja vastu, kes ei mõelnud selle peale, et ta pani mitu noort väga ebamugavasse olukorda, rääkimata minust, kes ma tundsin väga häbi nii enda kui ka kristliku kiriku pärast). Kui ma selle kogemuse peale mõtlen, siis tunnen ma kohe, et igasugused viisakused, traditsioonid ja kombed, mis on seotud kirikuga, ei saa olla mitte üheski ametikohas eeldatavad.
Ja ma reaalselt olen ateistiks olemisest päris mitu sammu eemal. Ses mõttes et ma oskan siiani peast laulda kõiki vastuseid jumalateenitusel :D Ja ma tunnistan kristlikku kultuuriruumi ja religiooni rolli hariduse arengus ja ... kindlasti veel paljusid asju, mis samal ajal tegelikult laseb mul rahumeeli uskuda näiteks seda, et abielu on suht mõttetu institutsioon, mille ülistamine on ... isegi ebaviisakas. Selles mõttes, et abielu on nagu usk, kui tahad, siis abiellu, loomulikult, aga eeldada, et abiellumine teeb "naisest ausa naise", on mu meelest räme.
Tjahh, lisaks selle, et ma tahan ainult sellistes muuseumides käia, kus kõike näppida saab, olen ma y-põlvkonna esindaja ka selles osas, et ma austan ainult selliseid traditsioone, mis mulle meeldivad, mitte traditsioone traditsiooni pärast. Jõuluvana mulle näiteks meeldib.