Eile käisin teatris. Ma arvan, et olin oma tutvusringkonnas viimane, kes lõpuks Rakvere teatri "Oscari ja Roosamamma" ära nägi.
See on üks erakordselt populaarne tükk. Mul juhtus nii, et teatrisse sõites käivitus autopiloot, mis tähendas seda, et ootamatult avastasin end Ruudi ujumistrenni ukse eest :D Sellesse linnaotsa sõidan ma nimelt ainult eesmärgiga laps ujulasse viia. Nojah, mu kodulinn pole just teab mis suur, seega väga hull polnud, aga teatrisse kohale jõudsin lõpuks ikkagi täpselt siis, kui muusika "saali" kutsus. Kogu kvartal oli autorsid täis pargitud ning piletimüüja juures seisid inimesed, kes ootasid, kas äkki jääb mõni koht vabaks, et samuti sureva 10-aastase poisi lugu nautida. Ühtegi kohta ei jäänud... mina jõudsin ju ka kohale :D
Lugu oma olemuselt on väga kurb - väikese Oscari viimased kaksteist päeva, mille jooksul jõuab ta läbi elada kogu elukaare. Esimene armastus ja abielu, keskeakriisi vaevused ja abielupettuse, Roosamamma lapsendamise. Ning jõuda selleni, et Jumal tuleb talle külla. Niiviisi, nagu Jumal tuleb, inimese sisse.
Vähki põdevate laste lugude juures on minu meelest kõige valusamad kohad need, kus vanemad püüavad olukorraga hakkama saada. Ma ei teagi, miks. Võibolla sellepärast, et ma ise olen lapsevanem ja lapse surmast hullemat asja ei suuda ma ette kujutada. Tähendab, ma ei suuda seda tegelikult ette kujutada. Või on asi selles, et tekstid on kirjutatud täiskasvanute poolt, kes samamoodi tajuvad oma lapse surma kõige suurema õudusega maailmas, nii et need kohad on lihtsalt kõige siiramad. Sureva lapse vaatevinkel on meile ju veel võõram, või pole? Igatahes oli mul Oscari vanematest nii kahju, sellest, kuidas nad ei osanud kuidagi olla ja tõid Oscarile kingitusi, millel olid pikad kasutusjuhendid, mida lugedes sai mööda hiilida vajadusest suhelda oma lapsega. Või kui nad ei julgenud Oscariga suhelda, kui oli selge, et enam ei ole mitte midagi teha.
Kusjuures kõige liigutavam hetk oli tegelikult etenduse lõpp, kui rahvas püsti seistes aplodeeris ning Ines Aru oli nii heldinud ilmega. Siis lõpuks tundsin, et NÜÜD võiks rahulikult nutta.
Lõpetuseks aga õudsetest asjadest teise nurga alt.
Ruudi oli töövihikus ülesanne, kus tuli kirjutada, mis on kõige õudsemad asjad maailmas. Töö toimus sektsioonides ehk kolm poissi olid oma arvamust avaldanud. Üks oli öelnud, et surm on kõige hullem. Ruudi poolt oli perekonna surm. Ja kolmas poiss leidis, et kõige õudsem asi maailmas on okse. Suht eluterve lähenemine :D
Thursday, October 20, 2016
Tuesday, October 11, 2016
Sünnpäev - plaanid vs reaalsus
Meie majas oli ühel inimesel sünnipäev. Ja kuna see oli tal juba järjekorras üheksas, otsustasime seekord, et mängutoad on oma aja ära elanud ja on paras aeg alustada koduste sünnipäevadega. Minu ajal (kui dinosaurused veel ringi käisid) olid kõik sünnipäevad kodus. Lapsed istusid laua taga, sõid kartulisalatit ja võileibu, jõid morssi ning pärast oli viktoriin. Hiljem mängiti midagi, aga mida, seda ma enam ei mäleta. Ainult see oli mingi värk, et sünnipäeval õue ei mindud, kuigi mul on suvine sünnipäev.
Igatahes siis plaanisime mõnusa koduse sünnipäeva, mis pidi välja nägema umbes nii:
Poiss kutsub kohale mõned valitud sõbrad (kokku viis). Pidu algab kell 7 (reedesel päeval ma lihtsalt poleks ise varem valmis olnud), lõppeb kell 11. Külalised saabuvad täpselt õigel ajal, kõigepealt on pidulik kingituste üleandmine, seejärel vaba aeg tantsuks. Ruudil oli nimelt kindel plaan, et tegemist peab olema diskoga. Laenutasime selleks puhuks ühelt tuttavalt isegi diskokuuli. Tantsu ajal pakutakse suupisteid (popkorn ja marineeritud kurgid) ning jooke. Umbes kolmveerand kaheksast riietutakse soojalt ning minnakse aaretejahile, see kestab umbes 45 minutit. Samal ajal, kui hr H igaks juhuks poistega mööda kvartalit jookseb, teen mina valmis ahjukana ning valmistan ette viineri- ja vahukommiküpsetamise. Poole üheksast saabuvad väsinud ja näljased lapsed, söövad hea isuga, seejärel taas vaba aeg tantsuks. Kell kümme toimub pidulik tordisöömine, pärast mida riietutakse taas soojalt ja liigutakse lagedale platsile ilutulestikku laskma pärast mida lähevad lapsed koju. Kõik on õnnelikud.
Ja nüüd reaalsus.
Kuidagi läks nii, et külalisi sai kokku üheksa (kuidas see juhtus, mina ei tea). Esimene tüüp oli ukse taga pool seitse, viis minutit hiljem saabus järgmine. Kingitused visati üle ja kohe läks väga intensiivseks tantsuks. Diskokuul oli tõeline hitt. Paar minutit enne seitset olid kõik külalised kohal ning esimesed olid juba tantsimisest väsinud ning tahtsid maadlema hakata. Moodustusid tõelised vabavõitluse paarid, Ruudi koos ühe klassivennaga valis muusikat. Ruudi nimelt ei ole siiani mõistnud maadluse võlusid, tema jaoks on kaks varianti - kehaline kontakt puudub või kaklus. Kuna ta teab, et kakelda ei tohi, siis ta maadlusmängudes ei osale. Teisel poisil on prillid, ju ta sellepärast ei maadelnud. Ühel hetkel kuulsin, kuidas üks tüüp hüüdis: "Teeme võistluse, kes teeb mulle kõige rohkem haiget!" Selle peale tundus olevat aeg küps maastikumänguks.
Härra H lahkus koos kambaga, küsides enne minult, kas ta võib mõne poisi otse järve juhatada. Ma ei lubanud. Nautisin hetkeks omaette olemist ning tõmbasin põranda popkornist puhtaks.
Umbes 20 minuti pärast traavisid poisid tuppa viimast ülesannet lahendama. Viie minuti pärast laekus ka hr H, kes kommenteeris mängu: "Jooksid täiesti suvalises suunas." Igatahes sai aare leitud ning siis oli mõnda aega rahu majas, sest kõik said pakikese eriti räigeid hapusid komme, mille söömiseks korraldati väljakutse. Minu pakutud kana ja viinereid ei tahtnud keegi, selle eest vahukomme küpsetati päris palju, kuigi lõpuks läks see võistluseks, kes suudab oma kommid suurema leegiga põlema panna. Mina istusin köögis, õõtsutasin end ja vaatasin kella. Nii palju oli teine vaba aeg parem, et maadlusi ei toimunud, sest ma keelasin selle ära. Ainult kolm korda pidin seda ka poistele meelde tuletama.
Mingil hetkel tuli Ruudil meelde, et tal olid ju kingitused. Toimus pidulik avamine. Suurem osa oli küll ümbrikes, aga ühest pakist tuli välja tongipüstol. Sellega seoses veetsid nad ülejäänud vaba aja aias pätti ja politseid mängides. See oli selles mõttes hea, et ma ei õõtsunud enam köögis :D
Täpselt nagu plaanitud, algas kell kümme tordisöömine. Kuna poisid olid nüüd lõpuks tükk aega joosta saanud, sõid kõik ja olid päris toredad ja viisakad lapsed. Seejärel lasime tuult ja vihma trotsides ilutulestiku ka õhku ning saatsime lapsed koju ära.
Kõik olid õnnelikud.
Kummalisel kombel on see kõik natuke nagu sünnitus - esimese hooga ütlesin, et ei iial enam. Aga mida päev edasi, seda vähem hirmus tundub. Pidu oli ju kõva, just nii nagu sünnipäevalaps soovis.
Igatahes siis plaanisime mõnusa koduse sünnipäeva, mis pidi välja nägema umbes nii:
Poiss kutsub kohale mõned valitud sõbrad (kokku viis). Pidu algab kell 7 (reedesel päeval ma lihtsalt poleks ise varem valmis olnud), lõppeb kell 11. Külalised saabuvad täpselt õigel ajal, kõigepealt on pidulik kingituste üleandmine, seejärel vaba aeg tantsuks. Ruudil oli nimelt kindel plaan, et tegemist peab olema diskoga. Laenutasime selleks puhuks ühelt tuttavalt isegi diskokuuli. Tantsu ajal pakutakse suupisteid (popkorn ja marineeritud kurgid) ning jooke. Umbes kolmveerand kaheksast riietutakse soojalt ning minnakse aaretejahile, see kestab umbes 45 minutit. Samal ajal, kui hr H igaks juhuks poistega mööda kvartalit jookseb, teen mina valmis ahjukana ning valmistan ette viineri- ja vahukommiküpsetamise. Poole üheksast saabuvad väsinud ja näljased lapsed, söövad hea isuga, seejärel taas vaba aeg tantsuks. Kell kümme toimub pidulik tordisöömine, pärast mida riietutakse taas soojalt ja liigutakse lagedale platsile ilutulestikku laskma pärast mida lähevad lapsed koju. Kõik on õnnelikud.
Ja nüüd reaalsus.
Kuidagi läks nii, et külalisi sai kokku üheksa (kuidas see juhtus, mina ei tea). Esimene tüüp oli ukse taga pool seitse, viis minutit hiljem saabus järgmine. Kingitused visati üle ja kohe läks väga intensiivseks tantsuks. Diskokuul oli tõeline hitt. Paar minutit enne seitset olid kõik külalised kohal ning esimesed olid juba tantsimisest väsinud ning tahtsid maadlema hakata. Moodustusid tõelised vabavõitluse paarid, Ruudi koos ühe klassivennaga valis muusikat. Ruudi nimelt ei ole siiani mõistnud maadluse võlusid, tema jaoks on kaks varianti - kehaline kontakt puudub või kaklus. Kuna ta teab, et kakelda ei tohi, siis ta maadlusmängudes ei osale. Teisel poisil on prillid, ju ta sellepärast ei maadelnud. Ühel hetkel kuulsin, kuidas üks tüüp hüüdis: "Teeme võistluse, kes teeb mulle kõige rohkem haiget!" Selle peale tundus olevat aeg küps maastikumänguks.
Härra H lahkus koos kambaga, küsides enne minult, kas ta võib mõne poisi otse järve juhatada. Ma ei lubanud. Nautisin hetkeks omaette olemist ning tõmbasin põranda popkornist puhtaks.
Umbes 20 minuti pärast traavisid poisid tuppa viimast ülesannet lahendama. Viie minuti pärast laekus ka hr H, kes kommenteeris mängu: "Jooksid täiesti suvalises suunas." Igatahes sai aare leitud ning siis oli mõnda aega rahu majas, sest kõik said pakikese eriti räigeid hapusid komme, mille söömiseks korraldati väljakutse. Minu pakutud kana ja viinereid ei tahtnud keegi, selle eest vahukomme küpsetati päris palju, kuigi lõpuks läks see võistluseks, kes suudab oma kommid suurema leegiga põlema panna. Mina istusin köögis, õõtsutasin end ja vaatasin kella. Nii palju oli teine vaba aeg parem, et maadlusi ei toimunud, sest ma keelasin selle ära. Ainult kolm korda pidin seda ka poistele meelde tuletama.
Mingil hetkel tuli Ruudil meelde, et tal olid ju kingitused. Toimus pidulik avamine. Suurem osa oli küll ümbrikes, aga ühest pakist tuli välja tongipüstol. Sellega seoses veetsid nad ülejäänud vaba aja aias pätti ja politseid mängides. See oli selles mõttes hea, et ma ei õõtsunud enam köögis :D
Täpselt nagu plaanitud, algas kell kümme tordisöömine. Kuna poisid olid nüüd lõpuks tükk aega joosta saanud, sõid kõik ja olid päris toredad ja viisakad lapsed. Seejärel lasime tuult ja vihma trotsides ilutulestiku ka õhku ning saatsime lapsed koju ära.
Kõik olid õnnelikud.
Kummalisel kombel on see kõik natuke nagu sünnitus - esimese hooga ütlesin, et ei iial enam. Aga mida päev edasi, seda vähem hirmus tundub. Pidu oli ju kõva, just nii nagu sünnipäevalaps soovis.