Jälle esimesed korrad

Mõningad asjad vajavad kirjapanemist, et ma hiljem ikka teaksin, et just nüüd, 2016. aastal veebruaris need juhtusid.

Esiteks sain ma täna esimest korda elus päriselt koera käest hammustada. Okei, see ei ole võib-olla päris täpne, ma nimelt pole siiani veendunud, et see konkreetne koer tahtis mind hammustada, minu hammustunud olek võis tuleneda ka sellest, et ma panin oma käe tema hammaste vahele, kui ta parajasti oma suud liigutas, et haukuda. Igatahes jäi koer lolli näoga vaatama, mina veritsesin. Uskumatu, kui palju verd võib tulla ühest sõrmest. Kuna Ruudil oli kohe muusikakoolitund algamas, sõitsin kangelaslikult autoga, pärast vaatasin, et käigukang on verd täis tilkunud. Praegu pole tegelikult viga enam midagi, aga hr H-le pidin lubama, et lähen homme teetanusesüsti tegema.

Teine lugu on veel põnevam. Ma nimelt kuulsin esimest korda elus enda kohta räägitavat kuulujuttu. Kusjuures jutt ise räägib sellest, et ma tahtvat õppealajuhatajaks saada. Mina?!?! Oleks siis tõesti jutt sellest, et ma petan oma meest või kavatsen sugu muuta, need oleks vähemalt natukenegi loogilised :D

Muidu hindan siis proovieksameid. 46 kirjandit on juba hinnatud, ainult 20 on veel. Ja siis 66 lugemistesti. Hea, et viimase poole aasta jooksul on kaks meie kooli õpilast linnast lahkunud. Õnneks just minu keelerühmadest, muidu oleks asjatu minek olnud.

Tegelikult on närvid kergelt läbi küll, eriti kui ma lugesin ühel konkreetsel teemal kirjutatud kirjandeid. Teema oli muidu umbes selline: kirjuta 400sõnaline arutlev kirjand, kus analüüsid Eesti rahvastiku vähenemisest ja ümberpaiknemisest tulenevaid probleeme.

Mida teie arvates peaks sel teemal kirjutama? Nii üldjoontes. Minu ja õpilaste arusaam igatahes erines päris olulisel määral.

natuke PISAst

Sel nädalal avaldati OECD raport, mis annab ülevaate meie põhikoolihariduse seisust. Tundub, et on päris hea, vähemalt selles osas, millele raport keskendub. Meie haridus on üle riigi ühtlaselt väheste madalate tulemustega. Mitte et sellest saaks nüüd kohe järeldada, et meil on ka ühtlaselt kõrged tulemused :D Aga jah, matemaatikas viiendad, lugemises neljandad, loodusteadustes teised kõige väiksema eriti madala tulemuse saavutanute osakaalu pingereas.

Meist eespool (ehk veel vähem madalaid tulemusi) on Korea, Shanghai, Hongkong, Singapur... eurooplastest figureerivad peale meie esikümnes veel loomulikult soomlased, aga ka islandlased, iirlased, poolakad. Nemad aga meist tagapool.

Mitu aastat on olnud juttu sellest, et eesti keele riigieksamil tuleb lugemisosas ülesandeks graafiku või tabeli lugemine. Nii et ma olen viimasel ajal mõnevõrra tegelenud andmete lugemise ja tõlgendamis(püüd)ega. Nende tabelitega ei oska ma aga miskit peale hakata :D Kardan, et mingid stereotüüpsed teadmised teiste maade haridussüsteemist segavad. Ses mõttes, et on ju teada, et Aasias käib koolides julm tampimine. Huvitav muuseas oli see, kui rääkisin ühe oma õpilasega, kes käis Jaapanis vahetusaastal. Ta kirjeldas süsteemi nii, et tavalises koolis, kuhu hommikul minnakse, suurt midagi ei õpita, hängitakse niisama. Pärast kooli lähevad KÕIK mõnda õpiringi, kus tegeletakse täpselt nendesamade teemadega, aga nüüd jõhkralt. Kas mitte "Pealtnägijas" polnud lugu sellest, kuidas Jaapanis on õpilastel nii kõva surve perekonna poolt peale pandud, et nad jooksevad kodust ära?

Pingerea tagaotsas on mitmeid Ladina-Ameerika riike (Argentina, Brasiilia, Peruu). Eelmisel aastal oli mul vahetusaasta õpilane Argentinast (kes ükskord hakkas südamest nutma, kui ma küsisin tema käest, kuidas talle ilm meeldib. Oli lörtsine veebruar). Ja tema kirjeldas, kuidas neil on tunnis meeletu melu, õpetaja teeb midagi, vahepeal õpilased teevad sama asja, vahepeal tegelevad sellega, mis neile endale meeldib.

Nende infokildude valguses tundub pingerida loogiline - kui koolis toimub intensiivne õppimine, on tulemused ka paremad. Samas - kuidas Eesti siis sellisel kohal on? Meil on ju pigem suund aasialikult tuupimiselt meeldivale õhkkonnale.

Põhjendamatu süütunne

See on tegelikult juba vana lugu, mitu nädalat tervelt. Aga vahel tuleb ikka meelde ja mõtlen, miks mul selline kummaline tunne on.

Asi konkreetselt oli selles, kui ma käisin olümpiaadi piirkonnavoorutööde hindamisel. Lihtsalt märkuse korras öelduna - sel aastal oli väga hea töö ja väga hea hindamisjuhend, tänu millele saime vähem kui kolme tunniga kõik tööd ära punktitatud, tulemused sisse kantud ja koodikaardidki peale kleebitud.

Ja siis tuligi see süütunde koht. Kõige vanemas vanuseastmes olid kolmteist esimest meie kooli omad, siis oli täiesti põhimõtteline vahe punktide osas ja ülejäänud maakonnas tegutsevate gümnaasiumide õpilased. Mul oli neist teiste koolide õpetajatest niiiii kahju. Mitte mingil juhul ei saa öelda, et nad oleksid kehvemad õpetajad. Või et nende koolide direktorid on halvad. Või et neil pole mõnusat koolimaja, kus õppida. Neil lihtsalt pole selliseid õpilasi, kes võidaksid olümpiaade, sest tee, mis sa teed, või ütle, mis sa tahad, nende koolide potentsiaalsed olümpiaadivõitjad tulevad gümnaasiumiossa meile.

Ja nüüd mul ongi selline kahevahel tunne, kus ma ei saa aru, kas ma olen rõõmus, et meie kool on suurte vastutöötamiste kiuste suutnud end siiski tõestada, või olen kurb selle üle, et mitte üheski maakonna väikegümnaasiumis pole enam tippe. Sest ega minu ainevaldkond pole ainus, kus tulemused on sellised.

Tegelikult tegi mind natuke kurvaks ka paari kolleegi suhtumine, millest kumas läbi halvasti varjatud vastumeelsus meie kooli ja meie õpetajate suhtes.

Süütus läind

Minu baariviktoriinide süütus siis.

Sattusin suhteliselt juhuslikult eile osalema muusikaviktoriinil. Ses mõttes, et juhuslikult nägin, et üks armas kolleeg oli FBs tundnud huvi selle ürituse vastu ja siis ma juhuslikult olin sellises tujus, et tundsin ka huvi ja siis veel juhuslikumalt sattusime eile õhtusel ajal koos tööl olema ja ma juhuslikult vaatasin Facebooki, mis tuletas mulle meelde, et selline asi on varsti algamas... ja nii me leppisimegi kokku, et saame kell kaheksa baaris kokku.

Kelmikas algus mu õhtule oli see, kui õllejärjekorras seistes ootamatult musi oma põsele sain. Ma ausalt öeldes ei mäleta, et ma oleks kunagi õhtu nii varases staadiumis ootamatu musi osaliseks saanud. Tuleb tunnistada, et mu hämming muutus veel suuremaks, kui ma ümber pöörates nägin, kes see musitaja oli. See oli nimelt mu direktor :D

Lõpuks kujunesid asjalood nii, et me kolleegiga moodustasime kahe peale võistkonna, kuna üheski teises polnud kahte vaba kohta ja me ei tahtnud üksteisest eralduda. Arvestades minu täielikku võhiklikkust muusikavallas oli see julge otsus.

Kokkuvõttes ei läinud meil tegelikult üldse halvasti - esmakordsete osalejatena kahese tiimiga saavutasime kaheksa võistkonna hulgas auväärse kuuenda koha. Viktoriin ise seisnes selles, et tuli ära tunda muusikapala, kirjutada selle nimi, esitaja, plaadi nimi ja aasta, mil plaat ilmus, aga kuna me plaadi nimedest MITTE midagi ei teadnud, panime vastavalt laulule plaatidele nimeks Summerhits, Lovesongs ja Eurovisionsongs. Aastate puhul oli arutluskäik umbes nii - kas sa oma gümnaajast seda lugu mäletad? Ei mäleta? Okei, siis oli enne.

Mina tõin võistkonnale punkti Killersi, Brainstormi (okei, Brainstormi teadsid kõik :D) ja Timbalandiga, asi seegi :)

Järgmiseks korraks kavatseme oma võistkonda kaasata mõne räppmuusikaspetsialisti.