Intensiivne salenduskuur selleks korraks läbitud. Kestis õnneks nii umbes 16 tundi, lisaks siis taastumine. Ruudi tegi sama läbi, aga veelgi ökonoomsemalt - nii umbes 10 tunniga oli tal kõik korras ja erinevalt minust suutis järgmisel päeval ringi müürata nagu loom, samas kui mina olen terve tänase päeva poolvegeteerides mööda saatnud. Nüüd enam vähemalt ei löö voodist televiisori ette kõndimine pulssi kahesaja peale, nii et näib, et tervenen.
Enne seda, kui sügavuti oksendamisele allusime, jõudsin mina teatris ära käia. Nüüd siis juba mõnda aega oodatud "Sajandit" vaatamas. Ja tuleb tunnistada, et ka mulle meeldis, nii nagu vist üldjoontes kõigile. Kuigi jah, istumist oli täpselt nii pikalt, et minu sabakont, mis pärast rasedust pole kunagi enam päris endine olnud, andis üsna pretensioonikalt teada, et ta asetseb minu küljes.
Tegelikult on huvitav küsimus, miks see etendus võiks üldse meeldida. Ükskõik kuidas vaadata, selles tükis ei juhtu ju tegelikult midagi. Aastad mööduvad, inimesed aetakse oma kodudest välja (saksad Eesti vabariigi poolt, "kulakud" Nõukogude võimu poolt), teisalt üritavad inimesed oma elu jälle üles ehitada või lihtlabaselt ellu jääda (saksad Poolas, end üles töötanud väljaõppinud kärner), aga kõik see on edasi antud sõnalavastuse kõrgemal tasemel. Tegevus kui selline jääb tagaplaanile, see mis juhtub (või on juhtunud), jõuab saali eelkõige näitlejate (sise)monoloogidena, vaid vähesel määral kehaliselt. Aga kokkuvõttes on see võluv, kogu see vaikne kulgemine klaasakendega veranda(de)l... Ja korduv motiiv, kus noored tahavad sellest vaikelust pääseda, et hiljem just seda rahu ja kindlust taga igatseda.
Ma ei tea, mis plaanid olid Õnnepalul kogu selle tekstiga, lavastuses hakkab minu jaoks mängima baltisakslaste ja eestlaste paralleelsus. Esiteks pealispidne ajalooline rööpsus, tegelikult pidid mõlemad kahekümne aasta jooksul läbi elama samu ... nojah, õudusi. Kuidas teisiti nimetada seda, et sa ei "saa surra seal, kus sa oled sündinud. Ega ka seal, kus oled sünnitanud." Teisalt aga ka sarnanus usus ja tegutsemises - keeldumine loobuda oma kodust, kui tegelikult on selge, et olukorda ei saa enam päästa, vankumatu usk sellesse, et kõige kallimad inimesed ei ole surmale määratud.
Kui etteheiteid teha, siis kuskil teise vaatuse poole pealt hakkab pisut häirima hakitus. Esimene vaatus on üks tervik, teises hakkavad aastad kiiremini liikuma, seega vahelduvad pildid, kuigi tegelased jäävad ikka samaks. Kuni siis lõpuks jõutakse Õnnepaluni, millest ma tegelikult ei saanud aru. Et miks see pidi olema, mingi raamjutustuse mõttes vist. Aga minu jaoks ei mõjunud veenvalt. Võib-olla sellepärast, et hüpe eelviimasest ajastust sellesse viimasesse oli eriti suur, mis pettis natuke minu (õigustatud) ootusi.
Ja segadusse ajas mind nimeteema, sest paruniperes oli Adele, keda mängis Triinu Meriste, ja Lisi, keda mängis Adeele Sepp, ja mul läks kogu aeg sassi, kellega räägitakse, kui kõnetati Adelet :)
"Kultuuriüritustest" veel rääkides: käisime Ruudiga vaatamas filmi "Kruudid"
Sunday, March 31, 2013
Wednesday, March 27, 2013
Täna oli "esimese korra" päev.
Esiteks juhtus minuga täna esimest korda elus nii, et keegi karjub minu peale. Mul on õnnestunud kuidagi nõndamoodi oma elust läbi liuelda, et ka kõik kriitilisemad hetked on kulgenud viisakalt. Üldiselt suhestun inimeste nii vähe, et konflikte ei tekigi. Aga täna siis kohe hommikul... Ma jäin esiti lolli näoga vahtima ja siis tegin taktikalise vea ja teatasin, et mulle ei meeldi, kui minu peale karjutakse. Tjahh, kui inimesel on vaja ennast välja elada, siis on targem talle mitte vahele segada :D Kusjuures ma olen täiesti nõus sellega, et ma ei käitunud seaduse ees õigesti. Aga enda pihta karjumist ma siiski ei luba.
Teine asi on see, et üks noormees kaisutas mind keset tundi. Ma muidu suudan igatsorti juhtumistest, mis tunnis ette tulevad, (vähemalt enda arvates) üsna elegantselt välja tulla, sest ilmselgelt on minu baasturvalisus esimese kolme eluaasta vältel äärmiselt tugeva põhja saanud, nii et erinevad juhtumised ei tekita minus kaitsereaktsiooni, vaid pigem teevad nalja. Aga sellest kaisutusest väljatulek oli katsumus. Ma ei uskunud hetkekski, et ta seda julgeb, aga nagu ma varemgi tõdenud olen: tänapäeva noormeeste enesekindlus on muljet avaldav.
Aga päeva parim osa oli see, kui lasteaias ütles mu tolajulleri õpetaja: "Peaks uuesti nõustaja juurde minema ja rääkima talle, et meil on kõik väga hästi."
Esiteks juhtus minuga täna esimest korda elus nii, et keegi karjub minu peale. Mul on õnnestunud kuidagi nõndamoodi oma elust läbi liuelda, et ka kõik kriitilisemad hetked on kulgenud viisakalt. Üldiselt suhestun inimeste nii vähe, et konflikte ei tekigi. Aga täna siis kohe hommikul... Ma jäin esiti lolli näoga vahtima ja siis tegin taktikalise vea ja teatasin, et mulle ei meeldi, kui minu peale karjutakse. Tjahh, kui inimesel on vaja ennast välja elada, siis on targem talle mitte vahele segada :D Kusjuures ma olen täiesti nõus sellega, et ma ei käitunud seaduse ees õigesti. Aga enda pihta karjumist ma siiski ei luba.
Teine asi on see, et üks noormees kaisutas mind keset tundi. Ma muidu suudan igatsorti juhtumistest, mis tunnis ette tulevad, (vähemalt enda arvates) üsna elegantselt välja tulla, sest ilmselgelt on minu baasturvalisus esimese kolme eluaasta vältel äärmiselt tugeva põhja saanud, nii et erinevad juhtumised ei tekita minus kaitsereaktsiooni, vaid pigem teevad nalja. Aga sellest kaisutusest väljatulek oli katsumus. Ma ei uskunud hetkekski, et ta seda julgeb, aga nagu ma varemgi tõdenud olen: tänapäeva noormeeste enesekindlus on muljet avaldav.
Aga päeva parim osa oli see, kui lasteaias ütles mu tolajulleri õpetaja: "Peaks uuesti nõustaja juurde minema ja rääkima talle, et meil on kõik väga hästi."
Monday, March 25, 2013
Friday, March 22, 2013
Minu suhtlus välismaailmaga pole just maailma kõige intensiivsem, sestap jõuab suurem osa igasugusest uuest infost ja kõmust minuni kerge nihkega: siis kui olukord on ületanud kriitilise piiri. Selline igapäevane infovool on minu elus üsna kitsuke. Näiteks avastasin oma üllatuseks, et uus paavst on juba mitu päeva tagasi valitud, kui ma alles mõtlesin, et peaks pilgu peale viskama, kes üldse kõne alla tulevad. Nõnda pole tegelikult minuni otseselt jõudnud arvamused ja üleskutsed homoseksuaalide vastu, olen kuulnud, et praegu tehakse kampaaniat ja liiguvad mingid kirjad ja staatusejagamised ja muu selline moodne värk, aga minu FB sein on ikka täis anekdoote ja muidu suvalist prahti.
Täna siis lõpuks sain ka mina lugeda, mida korralikud inimesed homoseksuaalidest arvama peaksid. Kuna üldiselt jõuab sellealane teemaarendus minuni lehe kaudu Erinevus Rikastab, lugesin kommentaare esialgu iroonia võtmes. Siis hakkasin vaatama, et see tõlgendusvõti vist sedapuhku ei toimi. Kuigi ma ei tea siiani, kuidas tuleks suhtuda näiteks sellisesse kommentaari:
Lisette küsib artiklis üsna lihtsameelselt: "Hea Erki Nool, kas teile on teada midagi, mida ei tea ei ameeriklased, austraallased, inglased, hispaanlased, taanlased, rootslased, soomlased, tšehhid, poolakad, lätlased, belglased, prantslased, portugallased ja veel mitmed rahvad, kelle valitsused ja parlamendid juba tunnustavad või on kohe tunnustamas samasooliste perekondade sotsiaalset kaitset ning õiguslikku turvatunnet läbi abielu või seadusliku kooselu?" Mulle tundub, et erinevalt nimetatutest teab Erki Nool seda, et Jumala Sõna on muutumatu ja Tema oma seisukohti patu suhtes ei muuda, erinevalt paljude riikide ja inimeste omadest.
Või siis sellisesse:
Täpsustan: ma soovitasin artiklit, mitte pealkirja. Artikli pealkirjas toodud tsitaat väljendub artikli sees järgmises kontekstis: inimene, kellel on homoseksuaalseid ihasid, peaks hoiduma praktiseerivate homoseksuaalide seltskonnast, et mitte langeda kiusatusse ja teha pattu. Sellist käitumisviisi toetan igati. Ka Piibel ütleb 2Tm 2:22: "PÕGENE ... himude eest." Inimene, kel on kiusatus mõne patu suhtes, peaks hoiduma sellele patule ahvatlevast situatsioonist. Kel on kiusatus alkoholi vastu, ärgu mingu pubisse isegi mahla jooma; kel on kiusatus pornograafia vastu, blokeerigu arvutis vastavad lehed; kel on kiusatus võimu kuritarvitada, ärgu kandideerigu võimupositsioonidele; kel on kiusatus taga rääkida, hoidugu seltskondadest, kus räägitakse taga; kui mees on armunud teise mehe naisesse, katkestagu vajadusel igasugused suhted selle inimesega; kel on homoseksuaalseid ihasid, vältigu praktiseerivate homode seltskonda. Patu eest tuleb võimaluse korral põgeneda, mitte loota, et äkki ma seekord olen tugev ja ei tee pattu. Täitsa tark seisukoht!
Kusjuures mõlemad on hoolega "laigitud" ja puha. Ja sellega, et näiteks suitsetamisest loobuja võiks vähemalt mõnda aega loobuda suitsetavatest inimestest, nõustun küll. Aga panna sellesse patta ka homod ... jõuame ikka ja jälle Bridget Jonesi juurde: "Mamps, kui ma piiasavalt veenvalt räägin, kas sa jätad siis papsi maha ja hakkad tädi Audreyga koos elama?"
Kunagi ülikoolis käies juhtusin tegema ettekannet "Kristlik eetika ja homoseksuaalsus" ja mäletan küll seda emotsiooni, kui leidsin, et ega see Piibel nii väga homode vastu sõna ei võtagi, oli mõni koht, aga arvestades Selle Raamatu kujunemislugu, on tõenäoline, et need kohad lisas juurde mõni eriti alfane meesisend, kellele käisid närvidele mehed, kes ei sigitanud lapsi. Või midagi sellist. Jah, ma olen vandenõuteoreetik ja usun ka seda, et vabamüürlased juhivad maailma. Selle viimase osas ei pea muidugi üldse Jüri Lina olema, sest vabamüürlasi on ju nii palju ja sinna kutsutakse ju üldjuhul vendi, kes on ühiskonnas silma paistnud. Seega nad tõepoolest valitsevad maailma, aga mitte sellepärast, et nad vabamüürlased on.
Igapäevaelu pudemeid jagades võib mainida, et võtsin lõpuks julguse kokku ja valisin uue juuksuri, kelle juures lokke värskendada. Hea märk oli see, et juuksur ei hakanud naerma mu soovi peale, vaid ütles väga sõbralikult, et teeme seda, mida soovitakse. Eelmisel korral juuksurit otsides sattusin väga hämmeldunud pilku otsa: "Aga MITTE KEEGI ei taha endale ju lokke!?!?" Jah, mina olengi mitte keegi, ma ei ole mingi mees jne. Loodame siis, et sedapuhku ei saa ma endale lambanägu pähe, mis iseenesest oleks muidugi ka pisut parem kui praegune spanjel. Mulle ei meeldi eriti spanjelid.
Lisaks juuksurile oli tänases meelelahutusprogrammis ka kohvikukülastus, mis pani mind jälle mõtlema, kui tähtis on toidukoha juures hea tooraine, südamega asja juures olev teenindaja ja mõnus õhkkond. Kuigi sedapuhku maksis meie valiku eest mu emps, kes meid üldse kohale kutsus, olen alati valmis Rohelise Maja kohvikus maksma selle eest, et saada linna parimat kohvi ja saiakesi. Muuseas, nende uued õuna-martsipani saiad on täiesti võrdväärsed mu varasemate lemmikute kaneelisaiadega. Ja mulle nii meeldib nendest juurest igasugu toidukraami osta, sedapuhku võtsin läätsi ja kikerherneid.
Ja et mitte liiga positiivse noodiga lõpetada, kaeban ära, et Innove tegi meile tünga ega maksagi sõidukulusid kinni. Mis on seda kehvem, et me ei teadnud seda ette ja jätsime lähetuse vormistamata, mis omakorda tähendab seda, et ka tööandjalt pole mingit alust raha küsida. Jamps ma ütlen, jamps. Elab üle, aga häiriv siiski.
Täna siis lõpuks sain ka mina lugeda, mida korralikud inimesed homoseksuaalidest arvama peaksid. Kuna üldiselt jõuab sellealane teemaarendus minuni lehe kaudu Erinevus Rikastab, lugesin kommentaare esialgu iroonia võtmes. Siis hakkasin vaatama, et see tõlgendusvõti vist sedapuhku ei toimi. Kuigi ma ei tea siiani, kuidas tuleks suhtuda näiteks sellisesse kommentaari:
Lisette küsib artiklis üsna lihtsameelselt: "Hea Erki Nool, kas teile on teada midagi, mida ei tea ei ameeriklased, austraallased, inglased, hispaanlased, taanlased, rootslased, soomlased, tšehhid, poolakad, lätlased, belglased, prantslased, portugallased ja veel mitmed rahvad, kelle valitsused ja parlamendid juba tunnustavad või on kohe tunnustamas samasooliste perekondade sotsiaalset kaitset ning õiguslikku turvatunnet läbi abielu või seadusliku kooselu?" Mulle tundub, et erinevalt nimetatutest teab Erki Nool seda, et Jumala Sõna on muutumatu ja Tema oma seisukohti patu suhtes ei muuda, erinevalt paljude riikide ja inimeste omadest.
Või siis sellisesse:
Täpsustan: ma soovitasin artiklit, mitte pealkirja. Artikli pealkirjas toodud tsitaat väljendub artikli sees järgmises kontekstis: inimene, kellel on homoseksuaalseid ihasid, peaks hoiduma praktiseerivate homoseksuaalide seltskonnast, et mitte langeda kiusatusse ja teha pattu. Sellist käitumisviisi toetan igati. Ka Piibel ütleb 2Tm 2:22: "PÕGENE ... himude eest." Inimene, kel on kiusatus mõne patu suhtes, peaks hoiduma sellele patule ahvatlevast situatsioonist. Kel on kiusatus alkoholi vastu, ärgu mingu pubisse isegi mahla jooma; kel on kiusatus pornograafia vastu, blokeerigu arvutis vastavad lehed; kel on kiusatus võimu kuritarvitada, ärgu kandideerigu võimupositsioonidele; kel on kiusatus taga rääkida, hoidugu seltskondadest, kus räägitakse taga; kui mees on armunud teise mehe naisesse, katkestagu vajadusel igasugused suhted selle inimesega; kel on homoseksuaalseid ihasid, vältigu praktiseerivate homode seltskonda. Patu eest tuleb võimaluse korral põgeneda, mitte loota, et äkki ma seekord olen tugev ja ei tee pattu. Täitsa tark seisukoht!
Kusjuures mõlemad on hoolega "laigitud" ja puha. Ja sellega, et näiteks suitsetamisest loobuja võiks vähemalt mõnda aega loobuda suitsetavatest inimestest, nõustun küll. Aga panna sellesse patta ka homod ... jõuame ikka ja jälle Bridget Jonesi juurde: "Mamps, kui ma piiasavalt veenvalt räägin, kas sa jätad siis papsi maha ja hakkad tädi Audreyga koos elama?"
Kunagi ülikoolis käies juhtusin tegema ettekannet "Kristlik eetika ja homoseksuaalsus" ja mäletan küll seda emotsiooni, kui leidsin, et ega see Piibel nii väga homode vastu sõna ei võtagi, oli mõni koht, aga arvestades Selle Raamatu kujunemislugu, on tõenäoline, et need kohad lisas juurde mõni eriti alfane meesisend, kellele käisid närvidele mehed, kes ei sigitanud lapsi. Või midagi sellist. Jah, ma olen vandenõuteoreetik ja usun ka seda, et vabamüürlased juhivad maailma. Selle viimase osas ei pea muidugi üldse Jüri Lina olema, sest vabamüürlasi on ju nii palju ja sinna kutsutakse ju üldjuhul vendi, kes on ühiskonnas silma paistnud. Seega nad tõepoolest valitsevad maailma, aga mitte sellepärast, et nad vabamüürlased on.
Igapäevaelu pudemeid jagades võib mainida, et võtsin lõpuks julguse kokku ja valisin uue juuksuri, kelle juures lokke värskendada. Hea märk oli see, et juuksur ei hakanud naerma mu soovi peale, vaid ütles väga sõbralikult, et teeme seda, mida soovitakse. Eelmisel korral juuksurit otsides sattusin väga hämmeldunud pilku otsa: "Aga MITTE KEEGI ei taha endale ju lokke!?!?" Jah, mina olengi mitte keegi, ma ei ole mingi mees jne. Loodame siis, et sedapuhku ei saa ma endale lambanägu pähe, mis iseenesest oleks muidugi ka pisut parem kui praegune spanjel. Mulle ei meeldi eriti spanjelid.
Lisaks juuksurile oli tänases meelelahutusprogrammis ka kohvikukülastus, mis pani mind jälle mõtlema, kui tähtis on toidukoha juures hea tooraine, südamega asja juures olev teenindaja ja mõnus õhkkond. Kuigi sedapuhku maksis meie valiku eest mu emps, kes meid üldse kohale kutsus, olen alati valmis Rohelise Maja kohvikus maksma selle eest, et saada linna parimat kohvi ja saiakesi. Muuseas, nende uued õuna-martsipani saiad on täiesti võrdväärsed mu varasemate lemmikute kaneelisaiadega. Ja mulle nii meeldib nendest juurest igasugu toidukraami osta, sedapuhku võtsin läätsi ja kikerherneid.
Ja et mitte liiga positiivse noodiga lõpetada, kaeban ära, et Innove tegi meile tünga ega maksagi sõidukulusid kinni. Mis on seda kehvem, et me ei teadnud seda ette ja jätsime lähetuse vormistamata, mis omakorda tähendab seda, et ka tööandjalt pole mingit alust raha küsida. Jamps ma ütlen, jamps. Elab üle, aga häiriv siiski.
Tuesday, March 19, 2013
Ma olen kasvanud pere, kus lugemine igas asendis ja igal ajahetkel on täiesti normaalne nähtus. Ses mõttes et tõesti - söögilauas, vetsus, varasel hommikutunnil enne tööle/kooli minekut. Reisil on loomulikult alati raamat kaasas, minul üldjuhul ka lihtsalt linna või külla minnes - jumal teab, millal tekib võimalus lugeda. Ma saan aru küll, et söömise ajal pole viisakas lugeda, aga - eriti üksi süües - on mõnu seda suurem, mida mõnusam raamat kõrval on.
Selle kõige juures on üsna kummaline, et meie peres pole järjehoidjate traditsiooni. Üle kahekümne aasta oma elus olen järje märkimiseks kasutanud kõikvõimalikke käepäraseid vahendeid - suvalistest paberilehtedest sallini. Viimastel aegadel (seoses töökohaga) ka märkmepabereid, et kirjutada üles häid lauseid, põnevaid fakte (et neid hiljem lugemiskontrollides ära kasutada, õel nagu ma olen) ja muud sellist, mida ma ka tõepoolest pole kunagi teinud. Ma pole nimelt ka kunagi vabatahtlikult lugemispäevikut pidanud, ja kui koolis seda tegema pidi, siis oli see "tegemine tegemise pärast". Kirjutamise tõsisem tuum jäi mulle hoomamatuks.
"Bullerby lastes" koguvad tüdrukud järjehoidjaid. Ma tõesti ei viitsi praegu minna raamaturiiuli juurde, et kontrollida, kui palju oli neid Liisal, küll mäletan, et tal oli 20 sellist järjehoidjat, mida ta kunagi ei vahetanud, sest need olid liiga ilusad. Küll mina juurdlesin lapsepõlves, mis mõttes kogub inimene järjehoidjaid, nii mõttetud vidinad tundusid. Nagu need kuulsad udukad, mida meie kogusime, oleks mõttekad olnud, eksole.
Ja nüüd, oma elu kolmanda kümnendi lõpul (kõlab mõnevõrra hirmsasti see väljend) olen tõeliselt armunud järjehoidjatesse. Mul on neid igasuguseid erinevaid, sest pahatihti loen väga mitut raamatut korraga ja siis on ikka vaja jälle uut. Vahel on mõni kadunud ka, siis on jälle kena haarata mõni varudest ja susata õigesse kohta. Aga lemmikjärjehoidjaid on mul neli.
1. Minu esimene päris järjehoidja pärineb Inglismaalt. Selle ostis mulle ema mälestuseks meie ühisest reisist (kusjuures ma olen jätkuvalt hämmingus, et ma sain sellest reisist osas, see oli nii lahe. Välja arvatud siis need kultuuriinimesed, sellest reisist alates kadus mu usk, et kultuuritegelastel on ilmtingimata ka kultuursus alati kaasas. Ja üldse arvamus, et kultuursus on midagi paremat kui mittekultuursus. Või vähemalt selline elitaarne kultuursus, mis kõike ülejäänut pisendab). See sai ostetud kuningas Arthuri elukohast :D ja pikka aega oli mu ainus päris järjehoidja.
2. Oma teise lemmikjärjehoidja ostsin ise Eestist, Apollo raamatupoest. Ma oleks seda muidu isegi märganud, aga juhuslikult oli Apollo oma tootevalikusse võtnud just Modigliani tööga 3D järjehoidjad. Ma isegi kahtlustan, et nad tegid seda juhuslikult, sest pärast seda kui ma ükskord poest endale veel kaks samasugust ostsin (mul ikka juhtub seda, et asjad kaovad lõplikult), pole neid enam näha olnud. Modigliani on üks mu suuri lemmikuid, minu meelest on tema naised meeletult ilusad. Pilt on muidugi superhea, ma ei suutnud ka paremat leida, mulle kuluks üks "Kuidas googlest infot kätte saada" koolitus ära. Minu oma on vasakult kolmas.
Ja nii ongi mul uus hobi - koguda järjehoidjaid :D Sellega seoses meenub mulle hr H avaldus, et ta kavatseb edaspidi muusikariistu koguma hakata, sest raamatud (mida ta enne kogus) võtavad liiga palju ruumi. Eks ta ole, Balzaci kogutud teosed on tõesti köömes ühe kontrabassi kõrval.
Selle kõige juures on üsna kummaline, et meie peres pole järjehoidjate traditsiooni. Üle kahekümne aasta oma elus olen järje märkimiseks kasutanud kõikvõimalikke käepäraseid vahendeid - suvalistest paberilehtedest sallini. Viimastel aegadel (seoses töökohaga) ka märkmepabereid, et kirjutada üles häid lauseid, põnevaid fakte (et neid hiljem lugemiskontrollides ära kasutada, õel nagu ma olen) ja muud sellist, mida ma ka tõepoolest pole kunagi teinud. Ma pole nimelt ka kunagi vabatahtlikult lugemispäevikut pidanud, ja kui koolis seda tegema pidi, siis oli see "tegemine tegemise pärast". Kirjutamise tõsisem tuum jäi mulle hoomamatuks.
"Bullerby lastes" koguvad tüdrukud järjehoidjaid. Ma tõesti ei viitsi praegu minna raamaturiiuli juurde, et kontrollida, kui palju oli neid Liisal, küll mäletan, et tal oli 20 sellist järjehoidjat, mida ta kunagi ei vahetanud, sest need olid liiga ilusad. Küll mina juurdlesin lapsepõlves, mis mõttes kogub inimene järjehoidjaid, nii mõttetud vidinad tundusid. Nagu need kuulsad udukad, mida meie kogusime, oleks mõttekad olnud, eksole.
Ja nüüd, oma elu kolmanda kümnendi lõpul (kõlab mõnevõrra hirmsasti see väljend) olen tõeliselt armunud järjehoidjatesse. Mul on neid igasuguseid erinevaid, sest pahatihti loen väga mitut raamatut korraga ja siis on ikka vaja jälle uut. Vahel on mõni kadunud ka, siis on jälle kena haarata mõni varudest ja susata õigesse kohta. Aga lemmikjärjehoidjaid on mul neli.
1. Minu esimene päris järjehoidja pärineb Inglismaalt. Selle ostis mulle ema mälestuseks meie ühisest reisist (kusjuures ma olen jätkuvalt hämmingus, et ma sain sellest reisist osas, see oli nii lahe. Välja arvatud siis need kultuuriinimesed, sellest reisist alates kadus mu usk, et kultuuritegelastel on ilmtingimata ka kultuursus alati kaasas. Ja üldse arvamus, et kultuursus on midagi paremat kui mittekultuursus. Või vähemalt selline elitaarne kultuursus, mis kõike ülejäänut pisendab). See sai ostetud kuningas Arthuri elukohast :D ja pikka aega oli mu ainus päris järjehoidja.
2. Oma teise lemmikjärjehoidja ostsin ise Eestist, Apollo raamatupoest. Ma oleks seda muidu isegi märganud, aga juhuslikult oli Apollo oma tootevalikusse võtnud just Modigliani tööga 3D järjehoidjad. Ma isegi kahtlustan, et nad tegid seda juhuslikult, sest pärast seda kui ma ükskord poest endale veel kaks samasugust ostsin (mul ikka juhtub seda, et asjad kaovad lõplikult), pole neid enam näha olnud. Modigliani on üks mu suuri lemmikuid, minu meelest on tema naised meeletult ilusad. Pilt on muidugi superhea, ma ei suutnud ka paremat leida, mulle kuluks üks "Kuidas googlest infot kätte saada" koolitus ära. Minu oma on vasakult kolmas.
3. Minu kolmas praegune lemmik tuli minu juurde jõulupakis. Täiesti võõra inimese poolt (osalesin pimejõulupakisaatmise üritusel) ja olen siiani hämmingus, kuidas keegi oskas mulle nii ilusa kingituse valida. Seda järjehoidjat kasutan eelkõige klassika äramärkimiseks, on ta ju ise ka nii elegantne. Minu oma on vasakult esimene.
4. Neljas ja viimane järjehoidja sattus minu kätte väga hiljuti. Käisime Ruudiga Apollos, et osta talle ammu ihaldatud "Kättemaksukontori" fänniraamat (nii et jah, selle sarja kõik fännid pole mitte 12-aastased tüdrukud. Ja Ruudile meeldib muuseas kõige rohkem Friida, sest "tema on nagu boss") ja siis vaatasime natuke niisama ka ringi. Raamatute osas on minu meelest meie Apollo ikka häbiväärselt tagasihoidlik. Ja mind kurvastab natuke see, et ma ei tunne selles uues vanglakeskuses üldse mõnusat raamatupoe vaibi, mis Rahva Raamatus mind alati tabab, nii et ma rõõmuga sinna oma raha jätan. Küll aga olin täiesti jahmunud, kui ühelt nurgataguselt riiulilt järjehoidjad leidsin. Ja veel sellised. OK, ülejäänud ei olnud eriti ilusad, aga see üks mitte ei kõnetanud mind, vaid lausa röögatas: "Ma pean sinu omaks saama." Ega ma siis ei hakanud pirtsutama ka, ostsin ära.
Ja nii ongi mul uus hobi - koguda järjehoidjaid :D Sellega seoses meenub mulle hr H avaldus, et ta kavatseb edaspidi muusikariistu koguma hakata, sest raamatud (mida ta enne kogus) võtavad liiga palju ruumi. Eks ta ole, Balzaci kogutud teosed on tõesti köömes ühe kontrabassi kõrval.
Sunday, March 17, 2013
Suur maalritöö
Meie motivatsiooniprogramm "Teeme nädalavahetusel midagi väga ägedat" viis mind ja Ruudit laupäeval teatrisse. "Suurt maalritööd" vaatama. Motivatsiooniprogrammi mõte on selles, et Ruudil oleks nädala sees mingigi rõõm teha neid asju, mida ta teha ei taha. Näiteks lasteaias normaalselt käituda. Kahjuks tuleb tunnistada, et seekordne meelelahutus läks ikka väga sügavalt aia taha ja kui mu laps varem suhtus teatrisse küll ehk teatava kohmetusega, kuid siiski positiivselt, siis nüüd näib teda olevat üsna raske veenda, et teatriskäik võib olla midagi, mida tõepoolest on äge teha.
Ma ei ole päris kindel, kes oleks selle etenduse sihtrühm. Emotsioonid võtab väga hästi kokku Ruudi lasteaiakaaslase kommentaar: "Tore oli, aga väga igav." Ma olen mõnevõrra hämmingus, kellel tuli idee teha etendus, millest tubli 80% moodustab pime saal ja ekraanile joonistatav pilt. Väga suurepärased pildid, seda küll. Aga siiski oleks võinud olla etenduse tutvustuses selgituseks mitte see, et etendus on mõeldud lasteaia- ja algkooliealisetele lastele, vaid et etendus on mõeldud lastele, kellele meeldib Mozart (jumal teab miks, aga mulle pole Mozart mitte kunagi meeldinud) ja kes armastavad lihtsalt istuda. Kahjuks saalis selliseid lapsi polnud ja ma isegi pidin Ruudit kohati jõuga kinni hoidma ja näpistama, et ta ometi vaiksemalt sosistaks. Mitte sosistamist polnud mõtet enam nõuda, sest kõik sosistasid. Mõni unustas vahepeal ära ka ja küsis kõva häälega, kui kaua see asi veel kestab. Ma nagu mäletaks, et varemalt on lasteetendused olnud lihtsamad, see oli pigem juba nagu "Püha Tõnu kiusamine", mida ma mitte kuidagi nautida ei suuda, kuigi hr H väidab, et kui vaadata selle filmi juures kogu sellest kunstist mööda, siis olevat tegemist väga hea vaatamisega. Ma ei suuda veel. Ja samamoodi ei suutnud ma vaadata seda etendust.
Pärast sõitsime Sänna, kus Teodor pidas oma seitsmendat sünnipäeva, mis ka Ruudi päeva päästis.
Ma ei ole päris kindel, kes oleks selle etenduse sihtrühm. Emotsioonid võtab väga hästi kokku Ruudi lasteaiakaaslase kommentaar: "Tore oli, aga väga igav." Ma olen mõnevõrra hämmingus, kellel tuli idee teha etendus, millest tubli 80% moodustab pime saal ja ekraanile joonistatav pilt. Väga suurepärased pildid, seda küll. Aga siiski oleks võinud olla etenduse tutvustuses selgituseks mitte see, et etendus on mõeldud lasteaia- ja algkooliealisetele lastele, vaid et etendus on mõeldud lastele, kellele meeldib Mozart (jumal teab miks, aga mulle pole Mozart mitte kunagi meeldinud) ja kes armastavad lihtsalt istuda. Kahjuks saalis selliseid lapsi polnud ja ma isegi pidin Ruudit kohati jõuga kinni hoidma ja näpistama, et ta ometi vaiksemalt sosistaks. Mitte sosistamist polnud mõtet enam nõuda, sest kõik sosistasid. Mõni unustas vahepeal ära ka ja küsis kõva häälega, kui kaua see asi veel kestab. Ma nagu mäletaks, et varemalt on lasteetendused olnud lihtsamad, see oli pigem juba nagu "Püha Tõnu kiusamine", mida ma mitte kuidagi nautida ei suuda, kuigi hr H väidab, et kui vaadata selle filmi juures kogu sellest kunstist mööda, siis olevat tegemist väga hea vaatamisega. Ma ei suuda veel. Ja samamoodi ei suutnud ma vaadata seda etendust.
Pärast sõitsime Sänna, kus Teodor pidas oma seitsmendat sünnipäeva, mis ka Ruudi päeva päästis.
Friday, March 15, 2013
Thursday, March 7, 2013
Prrrr, mul on nohu ja kähe kõri. Mis paneb mind homseks keerulisse olukorda: ühelt poolt tahaks lasta kõigil lastel homme kirjutada pikki arutlusi, et säästa häält, samas ei kujuta ma ette, mida teha kõikide nende töödega, kui mu pea on tatist paks. Raske valik saab olema.
Sel nädalal tulid lõpuks ka eelmise aasta riigieksami hindamise analüüsid. Mitte et need midagi väga olulist näitaksid, sest ma usun ikkagi, et väga palju sõltus sellest, mis pakk hindamiseks sattus. Ausõna, mul oli mitu pakki selliseid töid, mis päriselt ka olid nõrgad. Paratamatult on ju koole, kust helgemad pead on gümnaasiumi lõpuks laia maailma õnne otsima läinud. Mingit muud seletust ei saa ju olla faktil, et minu tulemus näitas igas aspektis keskmisest rangemat hindamist. Midagi hullus selles igatahes ei nähtud, nii et sel aastal uuesti.
Positiivse poole pealt väärib äramärkimist ka fakt, et meie kodupoes on nüüd meesmüüja, väga tore noormees, kes on nii populaarne, et tema kassas on alati kõige pikem järjekord. Samas kurvastasin just täna, kui sain aru, et minu lemmikmüüja on arvatavasti töölt lahkunud. Ma loodan, et ta teeb nüüd tööd, mis talle tõeliselt meeldib, kuigi ta oli äärmiselt andekas müüja. Mõni lihtsalt oskab seda. Kusjuures meie poes on suurem osa selliseid müüjaid. Ja kes pole päris andekas, on lihtsalt tubli.
Ja ma olen nii väsinud sellest üksiolemisest. Jah, isegi mina suudan sellest tüdineda. Tahan, et keegi teine viiks hommikul lapse lasteaeda ja tooks õhtul koju, teeks süüa ja kütaks. Jumal, teeks keegi teine vähemalt üht neist asjadest nädala sees ise, ma oleks juba rahul. Mitte et ükski neist tegevustest eraldi võttes raske oleks, aga kõik koos iga päev koos teadmisega, et seda lihtsalt pean just mina tegema, on muserdav. Kuidas suudavad inimesed elada aastaid nii, et üks abikaasadest on kodus näiteks kord kuus. See muudab kogu abielu kuidagi nii mõttetuks. Õnneks on homme reede.
Sel nädalal tulid lõpuks ka eelmise aasta riigieksami hindamise analüüsid. Mitte et need midagi väga olulist näitaksid, sest ma usun ikkagi, et väga palju sõltus sellest, mis pakk hindamiseks sattus. Ausõna, mul oli mitu pakki selliseid töid, mis päriselt ka olid nõrgad. Paratamatult on ju koole, kust helgemad pead on gümnaasiumi lõpuks laia maailma õnne otsima läinud. Mingit muud seletust ei saa ju olla faktil, et minu tulemus näitas igas aspektis keskmisest rangemat hindamist. Midagi hullus selles igatahes ei nähtud, nii et sel aastal uuesti.
Positiivse poole pealt väärib äramärkimist ka fakt, et meie kodupoes on nüüd meesmüüja, väga tore noormees, kes on nii populaarne, et tema kassas on alati kõige pikem järjekord. Samas kurvastasin just täna, kui sain aru, et minu lemmikmüüja on arvatavasti töölt lahkunud. Ma loodan, et ta teeb nüüd tööd, mis talle tõeliselt meeldib, kuigi ta oli äärmiselt andekas müüja. Mõni lihtsalt oskab seda. Kusjuures meie poes on suurem osa selliseid müüjaid. Ja kes pole päris andekas, on lihtsalt tubli.
Ja ma olen nii väsinud sellest üksiolemisest. Jah, isegi mina suudan sellest tüdineda. Tahan, et keegi teine viiks hommikul lapse lasteaeda ja tooks õhtul koju, teeks süüa ja kütaks. Jumal, teeks keegi teine vähemalt üht neist asjadest nädala sees ise, ma oleks juba rahul. Mitte et ükski neist tegevustest eraldi võttes raske oleks, aga kõik koos iga päev koos teadmisega, et seda lihtsalt pean just mina tegema, on muserdav. Kuidas suudavad inimesed elada aastaid nii, et üks abikaasadest on kodus näiteks kord kuus. See muudab kogu abielu kuidagi nii mõttetuks. Õnneks on homme reede.
Sunday, March 3, 2013
Eilse Eesti Laulu lõpptulemus oli tõsiselt masendav. Ma olen siiani hämmingus, et see laul poolfinaalist edasi sai, aga et nüüd kohe niiviisi ... Ma ei saa väita, et ma ei oleks oma elus haledamaid lugusid kuulnud, sest ma olen need kõik sujuvalt kõrvust mööda lasknud, aga mul on kahtlane tunne, et Birgiti laul kuulub kuskil esikümnesse ikka. Mitte et mul oleks midagi ballaadide vastu: Evelin Saamueli omaaegne lugu meeldis mulle väga. Mul rohkem ei tule praegu meelde, peale "My heart will go on"- i, aga siis olin ma ka 12, nii et ma ei saa enam kindlalt väita, et see ka nüüd meeldiks, kui ta oleks uus lugu, sest praegu meeldib see mulle, sest kunagi meeldis. Nagu "As long as you love me", mille saatel tantsisin oma elu esimese liibuka.
Mulle üldiselt meeldib sellistele üritustele seltskonnaga koos kaasa elada. Sedapuhku tuli mul aga seltskonnast kuulda ka väiteid, et Rolf on tegelikult väga geniaalne muusik. Minu pärast võib ta vabal ajal seda ka olla ja mul pole mitte mingisugust probleemi ka enda arvamusest väga erineva sõnavõtuga hakkama saada. Tegelikult ju vahet pole, erinevad kogemused ja ka maitse üldisemalt. Aga minu jaoks jäi võõristavaks, kui sinna kõrvale Winny Puhhis polnud mitte midagi head, ainult haige nali, "mis naerma ei aja". Ega minagi WP-d võitjana ei näinud, selle jaoks olid nende kostüümid minu jaoks liiga palju, aga lugu oma absurdsuses oli minu meelest päris kepsakas. Ma ei kujuta ette, kelle võitu oleksin ma eelistanud, kui lõppu oleks jäänud Birgit ja Winny Puhh :D
Muidu oli tore õhtu, kus Eesti Laul nagunii pigem taustaks oli ja ka muudel teemadel arutleda sai. Näiteks presidendi vastuvõtu teemadel, mille kohta ma pole veel oma selget seisukohta välja töötanud. Aga ma töötan selle kallal :)
Täna käisime Ruudiga lõpuks vaatamas meie kinos juba (minu meelest) oktoobrist saadik näidatud filmi "Niko ja lendavad põhjapõdrad". Jepp, see oli täpselt nii jõulufilm, kui kõlab :D Väga armas ja tore vaatamine oli. Ruudi pani piduliku sündmuse puhul isegi valge triiksärgi selga ja nõudis ka lipsu, aga selle mõtte laitsin maha. Eelkõige seetõttu, et tal pole lipsu. Liigontlikku outfiti mahendasid pisut lõhkised teksad, mille vanaema Ruudile ostis ja millest ta isegi magades hästi ei raatsi loobuda.
Filmi vaatamise ajal mõtisklesin nende mehhanismide üle, mis muudavad ühe filmi maailmakuulsaks ja jätavad teise vaid kohaliku tähtsusega linateoseks. Niko-filmis oli ju samamoodi olemas kõik, mis nt "Jääajas", aga miskipärast on "Jääaeg" hullusti palju kuulsam. Sellega seoses tuleb mul meelde, et mina, vana filmipõlgur, vaatasin ju mingi aeg "Kuninga kõnet". Ja mulle kangesti meeldis.
Ja lõpetuseks minu lemmik selleaastaselt Eesti Laulu konkursilt
Mulle üldiselt meeldib sellistele üritustele seltskonnaga koos kaasa elada. Sedapuhku tuli mul aga seltskonnast kuulda ka väiteid, et Rolf on tegelikult väga geniaalne muusik. Minu pärast võib ta vabal ajal seda ka olla ja mul pole mitte mingisugust probleemi ka enda arvamusest väga erineva sõnavõtuga hakkama saada. Tegelikult ju vahet pole, erinevad kogemused ja ka maitse üldisemalt. Aga minu jaoks jäi võõristavaks, kui sinna kõrvale Winny Puhhis polnud mitte midagi head, ainult haige nali, "mis naerma ei aja". Ega minagi WP-d võitjana ei näinud, selle jaoks olid nende kostüümid minu jaoks liiga palju, aga lugu oma absurdsuses oli minu meelest päris kepsakas. Ma ei kujuta ette, kelle võitu oleksin ma eelistanud, kui lõppu oleks jäänud Birgit ja Winny Puhh :D
Muidu oli tore õhtu, kus Eesti Laul nagunii pigem taustaks oli ja ka muudel teemadel arutleda sai. Näiteks presidendi vastuvõtu teemadel, mille kohta ma pole veel oma selget seisukohta välja töötanud. Aga ma töötan selle kallal :)
Täna käisime Ruudiga lõpuks vaatamas meie kinos juba (minu meelest) oktoobrist saadik näidatud filmi "Niko ja lendavad põhjapõdrad". Jepp, see oli täpselt nii jõulufilm, kui kõlab :D Väga armas ja tore vaatamine oli. Ruudi pani piduliku sündmuse puhul isegi valge triiksärgi selga ja nõudis ka lipsu, aga selle mõtte laitsin maha. Eelkõige seetõttu, et tal pole lipsu. Liigontlikku outfiti mahendasid pisut lõhkised teksad, mille vanaema Ruudile ostis ja millest ta isegi magades hästi ei raatsi loobuda.
Filmi vaatamise ajal mõtisklesin nende mehhanismide üle, mis muudavad ühe filmi maailmakuulsaks ja jätavad teise vaid kohaliku tähtsusega linateoseks. Niko-filmis oli ju samamoodi olemas kõik, mis nt "Jääajas", aga miskipärast on "Jääaeg" hullusti palju kuulsam. Sellega seoses tuleb mul meelde, et mina, vana filmipõlgur, vaatasin ju mingi aeg "Kuninga kõnet". Ja mulle kangesti meeldis.
Ja lõpetuseks minu lemmik selleaastaselt Eesti Laulu konkursilt
Saturday, March 2, 2013
See postitus on pühendatud Vanaema Weatherwaxile
Nagu ma juba varem olen vihjanud, oli minu lugemuses üks väga suur puudujääk, mis seisnes selles, et ma polnud kunagi suutnud naudinguga lugeda ühtki Pratcetti raamatut. Mis tekitas minus ausalt öeldes leebet hämmingut, sest nii palju kui ma tema kohta lugenud ja kuulnud olin, tundus olevat tegemist autoriga, kelle raamatud peaksid mulle ideaalselt sobima. Aga no ei sobinud. Kahjuks ma enam ei mäleta, mis raamatuid ma üldse lugeda üritasin.
Nüüd talvel, pärast teatriskäiku, läksime Ruudiga raamatukokku. Ja seal nad siis seisid, mitu meetrit Pratchettit, aga isegi siis ei olnud ma veel valmis. Enne tegin kodus korraliku eeltöö, lugesin selle kohta, millest mingi raamat räägib, kes on tegelasteks, ja SIIS läksin uuesti raamatukokku koos oma nimekirjaga ja hakkasin laenutama.
Nüüd on seis selline, et olen läbi lugenud enam-vähem kõik need teosed, kus on peategelaseks nõiad. Sest ma kohe tunnen, et need on nii ägedad. Preili Sirkka on rääkinud küll, et ka võlurid on ägedad, aga näiteks "Härrasrahvas", kus võlurid nõidade kõrval olemas olid, jäid nad minu jaoks võrreldes Vanaema ja Nannyga väga ebahuvitavaks. Nii et järgmine sats tuleb arvatavasti mul see osa Kettamaailmast, kus on Tiffani Aching, sest temaga koos on ka nõiad. Ja siis ehk "Mort", sest Surm on ka üks äraütlemata stiilne tegelane.
Nõidade raamatuid lugesin ma täiesti suvalises järjekorras: alustasin "Maskeraadiga", kus Nanny ja Vanaema juba uut kolmandat nõida otsivad, ja lõpetasin raamatuga "Õed nõiduses", kus Magrat alles leiab Ferenci. Aga mitte et see "vale" järjekord oleks mind kuidagi häirinud. Lood iseenesest pole vähemalt minu meelest kuigi olulised nende raamatute juures. Ses mõttes, et ... nagu muinasjutud ju: kurja(de)le tegelas(te)le tuleb ära teha. Ma naudin nende raamatute juures eelkõige erakordselt toredaid detaile. Näiteks seda, et Vanaema Weatherwaxil on luud, mida peab käivitamiseks jooksutama. Kujutluspilt sellest, kuidas Vanaema peab kogu oma väärikuse juures hästi kiiresti edasi-tagasi jooksma, ja siis karmauhti luua selga kargama, et lendu minna, ajab mind igakord südamest naerma.
Kõige lahedam lugu oli minu meelest vampiiridega ("Carpe Jugulum"). Mulle nii meeldis vampiiride suur töö enese kallal, et mitte karta küüslauku, valgust ja pühasid sümboleid. Jällegi kujutluspilt sellest, kuidas väärikas vampiiriisand hüppab ootamatult nurga tagant välja, et ehmatada oma väikseid lapsi küüslauguga - no on ju tore mõte :D Haldjate lugu ("Härrasrahvas") oli ka päris kepsakas, eelkõige just mõte sellest, et haldjate võim põhineb nende suutlikkusel panna kõik ülejäänud tundma end alaväärsena. Seisnebki võim ju paljuski just selles oskuses. Lugude toimimise raamatust ("Nõiad võõrsil") lootsin ma ausalt öeldes natuke rohkem. Mõte on miskit, mis mulle viimased tükk aega on huvi pakkunud - kuidas lood, mida teatakse, räägitakse, usutakse, muudavad reaalsust meie ümber. Aga selles raamatus jäi minu jaoks midagi puudu. Kuigi mitte väga palju, sest märkisin selle ära, et mõtiskleda, kas mitte lasta müüdi-kursuses hoopis Pratcettit lugeda, kuna kõik muu näib I ja II aasta lastele ikka nii raske olevat. Mõtleb veel sellele. Kõigi teiste taustal tuleb tunnistada, et "Maskeraad" oligi kõige igavam. Kuigi kirjeldus sellest, kuidas Vanaema ja Nanny postitõllaga sõitma lähevad, ON naljakas.
Kolmest nõiast jätab Magrat kõige küsitavama mulje. Ja mitte sellepärast, et ta ongi kirjutatud kolmandaks, kõige nooremaks nõiaks, vaid just sellepärast, et ma ei saa üldse aru, mis või kes ta siis on. Ühes osas on ta naiivne lillelaps, kes üritab kõigest väest "olla" nõid ja püüab ka vanemaid nõidu asju "õigesti" tegema panna. Teises osa ei julge ta Vanaema juuresolekul üldse oma arvamust omada. Ja siis kolmandal korral on ta järksu jälle nii iseseisev, et täiesti ootamatu. Ma saan aru, et inimene (nõid) areneb ja puha ning igaühes on erinevat käitumismustrit, aga Magratis on need asjad kuidagi väga segased.
Sellega võrreldes on Nanny Ogg väga selge kuju: naine, kelle isegi inkvisiitorid oleksid oma ridadest liigse õeluse eest välja visanud. Ja need tema aluspüksid ja laululembus. Aga vajalikul hetkel kaine mõistuse ja praktilise plaaniga, mis sest et see praktiline plaan võibki tähendada seda, et tuleb võtta mõned joogid. Abiks seegi.
Ja lõpuks siis Vanaema ise, kelle kuju kõrgub KÕIGE kohal, mis maailmas on. (Siinkohal meenub mule kohe "Ja ema Gulja helge kuju...") Kunagi kirjutas Nodzu kommentaari minu hirmu pihta, et ma muutun tänaval inimesi korrale kutsuvaks sirge seljaga istuvaks naiseks, et just see võiks olla tema väljund ideaalse naisena. Ja mina arvasin, et Nodzu on hull. See oli enne, kui ma olin tutvunud Vanaema Watherwaxi helge kujuga. Ta vastab täiesti minu kirjeldusele. Ja on paganama lahe. Nii et enam ma ei muretse oma tuleviku pärast, sest ees terendan kas mina ise või Vanaema.
Eks ma ikka jätkan nende raamatutega, kuigi vahepeale tuleb nüüd võtta mõned kohustusliku kirjanduse raamatud.
Nagu ma juba varem olen vihjanud, oli minu lugemuses üks väga suur puudujääk, mis seisnes selles, et ma polnud kunagi suutnud naudinguga lugeda ühtki Pratcetti raamatut. Mis tekitas minus ausalt öeldes leebet hämmingut, sest nii palju kui ma tema kohta lugenud ja kuulnud olin, tundus olevat tegemist autoriga, kelle raamatud peaksid mulle ideaalselt sobima. Aga no ei sobinud. Kahjuks ma enam ei mäleta, mis raamatuid ma üldse lugeda üritasin.
Nüüd talvel, pärast teatriskäiku, läksime Ruudiga raamatukokku. Ja seal nad siis seisid, mitu meetrit Pratchettit, aga isegi siis ei olnud ma veel valmis. Enne tegin kodus korraliku eeltöö, lugesin selle kohta, millest mingi raamat räägib, kes on tegelasteks, ja SIIS läksin uuesti raamatukokku koos oma nimekirjaga ja hakkasin laenutama.
Nüüd on seis selline, et olen läbi lugenud enam-vähem kõik need teosed, kus on peategelaseks nõiad. Sest ma kohe tunnen, et need on nii ägedad. Preili Sirkka on rääkinud küll, et ka võlurid on ägedad, aga näiteks "Härrasrahvas", kus võlurid nõidade kõrval olemas olid, jäid nad minu jaoks võrreldes Vanaema ja Nannyga väga ebahuvitavaks. Nii et järgmine sats tuleb arvatavasti mul see osa Kettamaailmast, kus on Tiffani Aching, sest temaga koos on ka nõiad. Ja siis ehk "Mort", sest Surm on ka üks äraütlemata stiilne tegelane.
Nõidade raamatuid lugesin ma täiesti suvalises järjekorras: alustasin "Maskeraadiga", kus Nanny ja Vanaema juba uut kolmandat nõida otsivad, ja lõpetasin raamatuga "Õed nõiduses", kus Magrat alles leiab Ferenci. Aga mitte et see "vale" järjekord oleks mind kuidagi häirinud. Lood iseenesest pole vähemalt minu meelest kuigi olulised nende raamatute juures. Ses mõttes, et ... nagu muinasjutud ju: kurja(de)le tegelas(te)le tuleb ära teha. Ma naudin nende raamatute juures eelkõige erakordselt toredaid detaile. Näiteks seda, et Vanaema Weatherwaxil on luud, mida peab käivitamiseks jooksutama. Kujutluspilt sellest, kuidas Vanaema peab kogu oma väärikuse juures hästi kiiresti edasi-tagasi jooksma, ja siis karmauhti luua selga kargama, et lendu minna, ajab mind igakord südamest naerma.
Kõige lahedam lugu oli minu meelest vampiiridega ("Carpe Jugulum"). Mulle nii meeldis vampiiride suur töö enese kallal, et mitte karta küüslauku, valgust ja pühasid sümboleid. Jällegi kujutluspilt sellest, kuidas väärikas vampiiriisand hüppab ootamatult nurga tagant välja, et ehmatada oma väikseid lapsi küüslauguga - no on ju tore mõte :D Haldjate lugu ("Härrasrahvas") oli ka päris kepsakas, eelkõige just mõte sellest, et haldjate võim põhineb nende suutlikkusel panna kõik ülejäänud tundma end alaväärsena. Seisnebki võim ju paljuski just selles oskuses. Lugude toimimise raamatust ("Nõiad võõrsil") lootsin ma ausalt öeldes natuke rohkem. Mõte on miskit, mis mulle viimased tükk aega on huvi pakkunud - kuidas lood, mida teatakse, räägitakse, usutakse, muudavad reaalsust meie ümber. Aga selles raamatus jäi minu jaoks midagi puudu. Kuigi mitte väga palju, sest märkisin selle ära, et mõtiskleda, kas mitte lasta müüdi-kursuses hoopis Pratcettit lugeda, kuna kõik muu näib I ja II aasta lastele ikka nii raske olevat. Mõtleb veel sellele. Kõigi teiste taustal tuleb tunnistada, et "Maskeraad" oligi kõige igavam. Kuigi kirjeldus sellest, kuidas Vanaema ja Nanny postitõllaga sõitma lähevad, ON naljakas.
Kolmest nõiast jätab Magrat kõige küsitavama mulje. Ja mitte sellepärast, et ta ongi kirjutatud kolmandaks, kõige nooremaks nõiaks, vaid just sellepärast, et ma ei saa üldse aru, mis või kes ta siis on. Ühes osas on ta naiivne lillelaps, kes üritab kõigest väest "olla" nõid ja püüab ka vanemaid nõidu asju "õigesti" tegema panna. Teises osa ei julge ta Vanaema juuresolekul üldse oma arvamust omada. Ja siis kolmandal korral on ta järksu jälle nii iseseisev, et täiesti ootamatu. Ma saan aru, et inimene (nõid) areneb ja puha ning igaühes on erinevat käitumismustrit, aga Magratis on need asjad kuidagi väga segased.
Sellega võrreldes on Nanny Ogg väga selge kuju: naine, kelle isegi inkvisiitorid oleksid oma ridadest liigse õeluse eest välja visanud. Ja need tema aluspüksid ja laululembus. Aga vajalikul hetkel kaine mõistuse ja praktilise plaaniga, mis sest et see praktiline plaan võibki tähendada seda, et tuleb võtta mõned joogid. Abiks seegi.
Ja lõpuks siis Vanaema ise, kelle kuju kõrgub KÕIGE kohal, mis maailmas on. (Siinkohal meenub mule kohe "Ja ema Gulja helge kuju...") Kunagi kirjutas Nodzu kommentaari minu hirmu pihta, et ma muutun tänaval inimesi korrale kutsuvaks sirge seljaga istuvaks naiseks, et just see võiks olla tema väljund ideaalse naisena. Ja mina arvasin, et Nodzu on hull. See oli enne, kui ma olin tutvunud Vanaema Watherwaxi helge kujuga. Ta vastab täiesti minu kirjeldusele. Ja on paganama lahe. Nii et enam ma ei muretse oma tuleviku pärast, sest ees terendan kas mina ise või Vanaema.
Eks ma ikka jätkan nende raamatutega, kuigi vahepeale tuleb nüüd võtta mõned kohustusliku kirjanduse raamatud.