Nii, nüüd ongi ta käes :)
Loomulikult olen ma närvis. Seda ma üldse ei kahtlustanudki, et ma ei ole. Aga see, et mul mustandipabereid jagades käed PÄRISELT ka niiviisi värisevad...see oli üllatus mulle endalegi. Jõhker ma ütlen. Küll oleks hea olla sellise aine õpetaja, kus ei ole riigieksamit. Ma arvan, et see oleks nii lõõgastav. Ei taha enne kooli lõppu vanu asju enam korrata, tühja kah, teeme siis midagi muud. Ja jälle oleks kõik inimesed õnnelikumad. See oleks vist parem variant õnnelikuks saamiseks, kui see eelmine, mis ma välja pakkusin :D
Tulist arutelu püstitunud teema ümber tekkinud pole. Oli mul õigus ja teie, mu salapärased lugejad, leiate samamoodi? Või lihtsalt keegi ei viitsi sõna võtta? Tegelikult ka, see polnud kuidagi pahatahtlikult mõeldud. Kui siis õige pisut. Ühesõnaga, paneme teema lukku ja armastame üksteist ikka edasi. Minu suhtumine teisse on just selline, nagu ma ühes varasemas postis kirjutasin (ei saa oma värisevate kätega otsida, aga see koht, kus etenduse tegemisest oli pajatatud), ja fakt on ka see, et just see lõpuklass oli klass, kelle pärast mul oli eriti hea meel, kui sain teada, et gümnaasiumitunnid jäävad siiski minu kanda. Ma loodan nüüd, et nooremad klassid ei tunne ennast puudutatuna. Pole põhjust. Ma arvan, et kui mul õnnestuks oma blogisse mõned smailikad organiseerida, siis saaks nii mõnegi asja selgemaks. Puudust tunnen eelkõige nendest: :hull: :peksa: :sarkasm: :naeranennsatribadeks: :mõtlik: :segaduses: :kahemõttelisus:
Aga meenutaks siis hea sõnaga kadunukest ka :D
Ma arvan, et mulle jääb elu lõpuni meelde see klass sellega, et ükskord kukkusid mul nende tunnis püksid peaaegu maha. Ma LOODAN, et klass seda tähele ei pannud, aga mul endal oli küll kummaline hetk. See oli esimesel aastal, kui stressist oma seitse-kaheksa kilo alla võtsin, nii et KÕIK riided olid suured.
Teine asi, mis on sööbinud mu mällu, on ühe inimese karvased jalad. Ma ei suuda ühegi inimesi jalgu enam normaalselt vaadata, saati siis selle konkreetse isendi omasid.
Kuni 12. klassi esimese kolmandiku lõpuni oli see klass, kus kommunikatsioon toimus kõige paremini, s.t mitte mina üksi ei rääkinud, vaid õpilased ka.
See on klass, kus ma kõige rohkem kuulsin pidutsemisjuttu.
See on klass, kus puudutud tundide arv ühe inimese kohta on kõige kõrgem.
See on klass, kus inimesed hoidsid kokku.
See on klass, kust jääb meelde väga palju värvikaid inimesi.
See on klass, kus inimeste huvid olid nii seinast seina, kui üldse olla saab.
Laias laastus on see klass, kus ma tundsin iseennast kõige rohkem ära.
Ja sellepärast on mul kahju, et nad ära lähevad. Te oleks võinud igaveseks jääda 11. klassi. Siis poleks meil üldse mingeid muresid tekkinudki. Sest kuni te mind ümber ei veena, jään oma arvamuse juurde, et eksamieelne õppimine ei toimunud päris maksimaalse jõuga. (ja ikka ootan sinisilmselt, et keegi mind ümber veenaks, sest ÄKKI ikka vaikselt toimus. Nii nagu siis, kui me raadioteatrit kuulasime ja te olite selliste nägudega, et kohe surete igavuse kätte ära, aga pärast ütlesite, et oli huvitav. Deem, äkki minu arusaam sellest, kuidas väljendub ind ja huvi, on lihtsalt....ebapiisav?)
Olgu see siis minu lõpukõneks teile, lilli tuua ma teile ei saa, sest ma kardan, et Sirkka mõrvaks mu sel juhul eriti brutaalsel kombel, nii kalli-kalli ja mingu teil ikka hästi.
Monday, April 30, 2012
Sunday, April 29, 2012
Kadedus
Ma ei ole üldiselt väga kade inimene, aga sellist kirja hommikul oma postkastist leides tundsin tõesti kerget torget:
Tervitusi Türgist. Ilm on väga on soe-õhk 26-27 kraadi, ainult vesi on veel külm 17-18 kraadi. Hotell on viisakas ( 4 ****), liinast väljas, söök ja jook prii. Lööb ainult välja vana viga- ilma rahata õlu ja raki ei ole nii hea. Eile õhtul küll emaga jõime söögi kõrvale rakit ( kohalikku aniisiviina), kuid läksime juba kell 9 magama. Rahvas jauras siin osaliselt hommikuni. Hommikul kell 5 ei saanud veel akent lahti teha, sest all basseini ääres rahvas alles pidutses.
Praegu lôpetame hommikusöögi.
Aga mina???? Ma pean homme kuus tundi ühe koha peal istuma (ma olen juba ette kindel, et mu kõht hakkab lõpuks korisema), lisaks on Heiko ära ja Ruudi köhas, nii et ma pean homme viima lasteaeda lapse, kes ei kvalifitseeru päris terveks. Loodame, et tänased jõhkrad ravivõtted avaldavad ka mingit mõju.
Tervitusi Türgist. Ilm on väga on soe-õhk 26-27 kraadi, ainult vesi on veel külm 17-18 kraadi. Hotell on viisakas ( 4 ****), liinast väljas, söök ja jook prii. Lööb ainult välja vana viga- ilma rahata õlu ja raki ei ole nii hea. Eile õhtul küll emaga jõime söögi kõrvale rakit ( kohalikku aniisiviina), kuid läksime juba kell 9 magama. Rahvas jauras siin osaliselt hommikuni. Hommikul kell 5 ei saanud veel akent lahti teha, sest all basseini ääres rahvas alles pidutses.
Praegu lôpetame hommikusöögi.
Aga mina???? Ma pean homme kuus tundi ühe koha peal istuma (ma olen juba ette kindel, et mu kõht hakkab lõpuks korisema), lisaks on Heiko ära ja Ruudi köhas, nii et ma pean homme viima lasteaeda lapse, kes ei kvalifitseeru päris terveks. Loodame, et tänased jõhkrad ravivõtted avaldavad ka mingit mõju.
Kairi küsis mu käest kaks küsimust. Kirjutasin esialgu vastuse kommentaarina, aga hakkasin mõtlema, et parem olgu ta siis kohe kõigil silme ees. Järgnev siis kommentaar postitusele, kus kõigepealt räägin sildistamisest ja siis sellest, kuidas oleks võinud hoopis kohvi juua.
Vastuseks mõlemale küsimusele on see, et tegelikult tunnistana avalikult, et mina ei suutnud tekitada olukorda, kus kõik oleksid tundnud, et nad arenevad ja tahavad areneda :)
Konkreetsemalt vastates
1) päevast päeva jäi mulle mulje, et ükskõik mis me tegime, oli teil juba selge, või siis ei viinud teid edasi sinna, kuhu ma lootsin teid minevat.
2) kindlasti mitte. Nüüd teksti üle lugedes näen isegi, et see kõlab, nagu viskaksin palli õpilaste poolele ja peseksin käed puhtaks. Emotsiooni pealt kirjutatud, mis parata. Mõte oli pigem selles, et vahetevahel ei teki sünergiat. Mina nägin tihtipeale magavaid inimesi ja tühje kohti, mis tekitas minus tahtmise magada või ära minna. Ja sellest minu järeldused, et olekski võinud seda ju teha - kõik oleksid olnud rõõmasd :)
Ma usun, et selles pole ka midagi halba, kui me tunnistame, et lõpp ei töötanud enam nii hästi, kui oleks võinud.
Aga kui keegi tahaks sellele vastu vaielda, siis oleksin ma tõesti väga õnnelik!
Ja see ka veel, et ma arva, et vahetevahel on hea, kui osapooled kuulevad/loevad seda, mis on teise poole südamel. Ehk siis nüüd on küll pall teie käes, pommitage aga! Pool aastat olete lugenud, mida mina arvan, nüüd oleks aus, kui mina saaksin teada, mida teie arvate :)
Vastuseks mõlemale küsimusele on see, et tegelikult tunnistana avalikult, et mina ei suutnud tekitada olukorda, kus kõik oleksid tundnud, et nad arenevad ja tahavad areneda :)
Konkreetsemalt vastates
1) päevast päeva jäi mulle mulje, et ükskõik mis me tegime, oli teil juba selge, või siis ei viinud teid edasi sinna, kuhu ma lootsin teid minevat.
2) kindlasti mitte. Nüüd teksti üle lugedes näen isegi, et see kõlab, nagu viskaksin palli õpilaste poolele ja peseksin käed puhtaks. Emotsiooni pealt kirjutatud, mis parata. Mõte oli pigem selles, et vahetevahel ei teki sünergiat. Mina nägin tihtipeale magavaid inimesi ja tühje kohti, mis tekitas minus tahtmise magada või ära minna. Ja sellest minu järeldused, et olekski võinud seda ju teha - kõik oleksid olnud rõõmasd :)
Ma usun, et selles pole ka midagi halba, kui me tunnistame, et lõpp ei töötanud enam nii hästi, kui oleks võinud.
Aga kui keegi tahaks sellele vastu vaielda, siis oleksin ma tõesti väga õnnelik!
Ja see ka veel, et ma arva, et vahetevahel on hea, kui osapooled kuulevad/loevad seda, mis on teise poole südamel. Ehk siis nüüd on küll pall teie käes, pommitage aga! Pool aastat olete lugenud, mida mina arvan, nüüd oleks aus, kui mina saaksin teada, mida teie arvate :)
Thursday, April 26, 2012
Minu raske elu autoomanikuna
Ilus kevadine õhtu. Istusin lõõgastunult oma kodu ees trepil ja jälgisin härra H-d, kes kohendas meie lillepeenart, ja Ruudit, kes jalgrattal mööda teed kimas. Mõnus ja rahulik oli olla. Järsku teatab
H: "Muuseas, meil, tegelikult rohkem s i n u l on suur probleem."
Mina: "???"
"Mhmhm, viie päeva pärast ei saa sa enam oma autoga sõita."
"Miks ometi???"
"Naelkummidega ei tohi enam sõita."
"Aga mul on ju lamellid?!?!?!"
Pisut väisnud vaikus teiselt poolt.
Vedasin siis ennast auto manu ja tee või tina, ongi naelad.
Üldiselt on ikka selge, et minusugused peaksid jääma ühistranspordile truuks.
H: "Muuseas, meil, tegelikult rohkem s i n u l on suur probleem."
Mina: "???"
"Mhmhm, viie päeva pärast ei saa sa enam oma autoga sõita."
"Miks ometi???"
"Naelkummidega ei tohi enam sõita."
"Aga mul on ju lamellid?!?!?!"
Pisut väisnud vaikus teiselt poolt.
Vedasin siis ennast auto manu ja tee või tina, ongi naelad.
Üldiselt on ikka selge, et minusugused peaksid jääma ühistranspordile truuks.
Tuti-rõõm
Ma sain tuti :D :D :D Tutipäeva tuti siis. Ma olen kolm aastat mõelnud, et tahaks ka saada, aga neid kannavad ainult lõpetajad ja nende klassijuhataja, aga sel aastal ma kõigepealt leidsin endale ühe kaotatud tuti, astusin maadlusmatši ühe 11. klassi noormehega, kes ka tahtis seda endale, siis tagastasin tuti selle õigele omanikule ja lõpuks sain ta endale kingituseks. See on nii vahva!
Monday, April 23, 2012
Pärast oma eelmist postitust lugesin Postimehe AK-d ja sain aru, et minu solvumus eelpoolmainitet lause peale oli täiesti õigustatud - tegemist oli sildistamisega ja ma pidingi tundma end torgatuna. Hea teada, et ma pole lihtsalt hulluks läinud :)
Muidu aga ... üldiselt ... jõuetu tunne on. Vähemalt on eksam kohe käes, saab sellest vaevast lahti, sest tõepoolest on mul endal juba VÄGA häiriv tegeleda teemadega, mis kellelegi huvi ei paku. Emotsioon on võrreldes eelmiste aastatega oluliselt ... ebamugavam. Viimased kaks kuud on ikka totaalselt mahajooksnud aeg ja vaev. Mõtleks, kui palju raamatuid ma oleks selle ajaga jõudnud läbi lugeda. Või kui palju magada. Või lihtsalt kohvigi juua, see oleks ju ka tore olnud. Kusjuures, ma arvan, et kõigil oleks sellest tuju parem olnud. Ja ma tõesti ei süüdista selles kedagi, isegi mitte iseennast, teinekord lihtsalt ei teki sünergiat ja ongi kõik.
Muidu aga ... üldiselt ... jõuetu tunne on. Vähemalt on eksam kohe käes, saab sellest vaevast lahti, sest tõepoolest on mul endal juba VÄGA häiriv tegeleda teemadega, mis kellelegi huvi ei paku. Emotsioon on võrreldes eelmiste aastatega oluliselt ... ebamugavam. Viimased kaks kuud on ikka totaalselt mahajooksnud aeg ja vaev. Mõtleks, kui palju raamatuid ma oleks selle ajaga jõudnud läbi lugeda. Või kui palju magada. Või lihtsalt kohvigi juua, see oleks ju ka tore olnud. Kusjuures, ma arvan, et kõigil oleks sellest tuju parem olnud. Ja ma tõesti ei süüdista selles kedagi, isegi mitte iseennast, teinekord lihtsalt ei teki sünergiat ja ongi kõik.
Saturday, April 21, 2012
Absoluutse kirjaoskusega tüdruk
Nõnda ütles minu kohta mu endine eesti keele õpetaja, kui kohtusime nüüd juba kolleegidena ühel koolitusel. Iseenesest tore ju :D, aga kontekst oli .... teataval määral kohatu, mis lükkas rõhu väljendi viimasele sõnale, ja kuigi ma siiani pean peenikest naeru, kui keegi ütleb mu kohta naine, kriipas see lause siiski mu kõrvu. Selles olukorras olin ma ju midagi enamat kui tüdruk, kes koolis häid tekste kirjutas. Aga ilmselgelt see just nõnda mõeldud oligi. Ärapanemise kõrgem tase? Või siis olen lasknud ennast liialt mõjutada teiste inimeste arvamustest ning interpreteeringutest. Eip tea .... Kehv maik on igatahes suus ning selgelt meenus tunne, mis mind valdas, kui enne küpsuskirjandit seesama õpetaja teatas, et ootab meie klassist üht 100punktist tööd, minult siis. Mitte et alla saja punkti oleks minu jaoks tulemus olnud, see muidugi on ka selge.
Tegelikult tahtsin ma täna kirjutada hoopis oodi rongiliiklusele. Sest ma tõesti armastan seda! Käisin nüüd ju üle pika aja ühel tõeliselt mõnusal koolitusel (kus muu hulgas kuulsin ka seda, et Nemad Seal arutavad juba, et võiks kõiki ajaloosündmusi hakata kirjutama läbiva väiketähega, ehk siis nt teine maailmasõda ja jüriöö ülestõus... Vaadates praegu laste kirjandeid, oleks loogilisem pigem võtta suund läbiva SUURtähe poole, sest nagunii kirjutavad pooled täiesti lõdva randmega Teine Maailmasõda). Aga jah, koolitusel käisin rongiga. Pidin küll selleks alustama oma reisi kell pool seitse hommikul, et jõuda Tallinna rongile, aga ma arvan, et see tasus ennast siiski ära. Esiteks on rongid lihtsalt ägedad - juba see hääl, siis perrooni peal ootamine, seejärel õige koha otsimine. See, et tuleb sõbralik piletimüüja (tõesti, mul pole ühtki halba kogemust nende inimestega ja ma ikka sõidan rongidega), ise ei pea üldse muretsema, et kus ja millal, vaikselt tiksud oma kohal ja ootad. Vahel tuleb piletimüüja alles 100 kilomeetri pärast ja küsib armsalt, kus peale tulin. Ja mina vastan loomulikult tõtt, sest tema ju usaldab mind ja mul oleks häbi sellist head inimest petta. Ja no teiseks vabadustunne, mida pakub rong - raudtee kulgeb keset loodust, ronge ei piira ülejäänud liiklus ning nende hääl on selline, et kogu aeg tundub, nagu liiguks meeletu kiirusega. Ja kõige selle juures saan mina reisijana rahulikult juua kaasaostetud limpsi ja lugeda raamatut, sest rong on oluliselt stabiilsem kui kõik teised transpordivahendid. OK, lennuk on ka õigel kõrgusel väga stabiilne, aga selleni jõudmiseks tuleb kannatada nii meeletut valu, et ma tegelikult mõtlen juba kerge hirmuga, kuidas me Jeruusalemma lendame. Rongis seda muret pole, sain lisaks lahedale koolitusele kokku neli ja pool tundi rahalikult raamatut lugeda, super ju! Oma autoga minnes oleks saanud üksnes hävinud närvirakud, sest Tallinn-Tartu maantee (ma tean küll, et tegelikult peaks olema Tallinna-Tartu maantee, aga see ei kõla üldse nii hästi) pole päris minu teetassike.
Ja on ikka paganama kurb, et Eesti raudteevõrk on nii hõre, väga igatsen Tartu-Viljandi liini, kui see olemas oleks, siis käiksin pooltel kordadel vanematel külas ühistranspordiga. Milleks kulutada oma autot, kui saaks selle asemel nautida hoopis rongisõitu?
Tegelikult tahtsin ma täna kirjutada hoopis oodi rongiliiklusele. Sest ma tõesti armastan seda! Käisin nüüd ju üle pika aja ühel tõeliselt mõnusal koolitusel (kus muu hulgas kuulsin ka seda, et Nemad Seal arutavad juba, et võiks kõiki ajaloosündmusi hakata kirjutama läbiva väiketähega, ehk siis nt teine maailmasõda ja jüriöö ülestõus... Vaadates praegu laste kirjandeid, oleks loogilisem pigem võtta suund läbiva SUURtähe poole, sest nagunii kirjutavad pooled täiesti lõdva randmega Teine Maailmasõda). Aga jah, koolitusel käisin rongiga. Pidin küll selleks alustama oma reisi kell pool seitse hommikul, et jõuda Tallinna rongile, aga ma arvan, et see tasus ennast siiski ära. Esiteks on rongid lihtsalt ägedad - juba see hääl, siis perrooni peal ootamine, seejärel õige koha otsimine. See, et tuleb sõbralik piletimüüja (tõesti, mul pole ühtki halba kogemust nende inimestega ja ma ikka sõidan rongidega), ise ei pea üldse muretsema, et kus ja millal, vaikselt tiksud oma kohal ja ootad. Vahel tuleb piletimüüja alles 100 kilomeetri pärast ja küsib armsalt, kus peale tulin. Ja mina vastan loomulikult tõtt, sest tema ju usaldab mind ja mul oleks häbi sellist head inimest petta. Ja no teiseks vabadustunne, mida pakub rong - raudtee kulgeb keset loodust, ronge ei piira ülejäänud liiklus ning nende hääl on selline, et kogu aeg tundub, nagu liiguks meeletu kiirusega. Ja kõige selle juures saan mina reisijana rahulikult juua kaasaostetud limpsi ja lugeda raamatut, sest rong on oluliselt stabiilsem kui kõik teised transpordivahendid. OK, lennuk on ka õigel kõrgusel väga stabiilne, aga selleni jõudmiseks tuleb kannatada nii meeletut valu, et ma tegelikult mõtlen juba kerge hirmuga, kuidas me Jeruusalemma lendame. Rongis seda muret pole, sain lisaks lahedale koolitusele kokku neli ja pool tundi rahalikult raamatut lugeda, super ju! Oma autoga minnes oleks saanud üksnes hävinud närvirakud, sest Tallinn-Tartu maantee (ma tean küll, et tegelikult peaks olema Tallinna-Tartu maantee, aga see ei kõla üldse nii hästi) pole päris minu teetassike.
Ja on ikka paganama kurb, et Eesti raudteevõrk on nii hõre, väga igatsen Tartu-Viljandi liini, kui see olemas oleks, siis käiksin pooltel kordadel vanematel külas ühistranspordiga. Milleks kulutada oma autot, kui saaks selle asemel nautida hoopis rongisõitu?
Tuesday, April 17, 2012
Uus hullus: ortoreksia ehk liiga tervislik toitumine
Taas üks kirjatükk, mida ma lihtsalt ei saa teiega jagamata jätta. Uskumatult muhe lugemine :D
Anorektikute ja buliimikute vaevatud perre on lisandumas ortorektikud. Ortoreksia on uus söömishäire ehk vajadus toituda ülitervislikult.
Noarootsi pealinna Pürksi servas elab ökopagulane ja gastronoomiline teisitimõtleja Anatol Sügis (75).
Seitsmekümnendatel, umbes 40aastasena, otsustas toonane Tehnikaülikooli (tollal TPI) teadur - tema ehitatud on paljud seadmed nn Lippmaa instituudis - muuta oma söömisharjumusi, põhjuseks tervis ja ülekaal. Oma ekstreemtoitumissüsteemist andis ta viis aastat tagasi välja vormilt tagasihoidliku, kuid sisult võimsa teose "Edasi tagasi loomlikule ("loomlik" tuleb sõnast loomalik, loomulik ja loominguline - toim.) toidule", millest allakirjutanul oli au saada 365. signeeritud eksemplari omanikuks.
Anatol Sügisel on andunud (ja üha laienev) fänniklubi, kes käib tema elutarkusi kõrva taha panemas. Külainimesed kutsuvad seda maltsakooliks.
Iga jalatäis maad tema hiiglaslikus rohtunud aias annab toitu, sest Anatol ei jäta kasutamata ühtegi taimeosa. Sest maatükk tahab ikka ühepalju harimist, väetamist, kastmist-rohimist! Võtame näiteks maapirni, mille ilusaid kollaseid õisi ta kuivatab, lehti paneb purki ning kartuli moodi juurikad lähevad potti.
Anatol ütleb, et selle taime lehtede ja õite maitse nõuab mõningast harjumist. Miks meile maitsevad porgandid, aga porgandipealsed mitte? Miks nopime põõsast marju, aga krõmpsuvaid lehti mitte? Miks meie keedupotti ei satu võilill, pargiroos ja malts? See on puhas raiskamine, sest ühtki ratsionaalset põhjendust vahetegemiseks pole.
Teeme aias kiire ringkäigu, nopime mõne ploomi, tikri ning alõtša ning suundume rehetarre lunch'ile.
Rõõsade jõuluvanapõskedega Anatol Sügis nimetab meie, tavainimeste söömisharjumusi "ajuinvaliidseks toiduvalikuks": "Sööme väga arulagedalt: kartulit-sousti, palju rasva. Alzheimeri tõve hulka saaks vähendada, kui margariini ja liha söömine lõpetada."
Ja mispoolest on sousti-kartuli söömine normaalsem kui krõbistada karuohakaid ja tammetõrusid?
Mida teie sööte?
Suvel söön rohtu, talvel heina. Kusjuures puulehed on kaks korda toitvamad kui rohttaimed.
Milliste puude lehti tarbite?
Neid, mis pole kibedad. Toidutaimed ei tohi sisaldada tugevaid toimeaineid. Näiteks kaseleht on võrdlemisi vänge. Paremad on vaher, jalakas, künnapuu ja sarapuu. Marjapõõsad kõlbavad samuti. Lammas ka ei ela pelgalt heinaga talve üle, aga kui talle vihta juurde anda, siis elab ilusti.
Miks peaks inimene lamba moodi toituma?
Puulehtedest saab head valku. Kaunviljade valk pole nii täisväärtuslik. Teed kümme sarapuuvihta - ja ongi talveks roheline olemas!
Te liha üldse ei söö?
Linnu ja looma liha on n-ö kaua kasvanud valk, inimesele pole seda vaja. Kui külas pakutakse, siis võin viisakusest ka süüa.
Vahel naabrinaine kostitab mind "tuttava lehma" piimaga. Võtan lonksukese nii koloriidi mõttes, toiduks teda tarvis pole.
Millest teie toidupüramiid koosneb?
Lähtun sellest, et terve taim on söödav. Söön universaaltoitu, milles on kolm komponenti: juurvili, roheline leht (talvel lehehelbed) ja teravili. Kui valku on rohkem vaja, siis söön kaunvilja. Leiba pole vaja, sest puder annab teraviljanormi sama hästi kätte.
Meile serveeritav menüü on selline: ühepajatoit (juurikad - lehed-õied - seemned). Põldohakasalat õunast, porgandist, kurgist, kabatšokist: "Ohakas on väga hea toiduaine, vanad eestlased sõid põldohaka varsi, kui nälg käes oli." Ohakatele võib peale valada rafineerimata rapsiõli.
Remulaad - maitsestatud rapsipasta, milles on naati, maltsa, nõgest, porgandit, sellerit jne. Peale roheline sibul, mesiputk ja aedmajoraan. Parajalt hapu, soolane, vürtsikas. Magustoiduks on halvaa (pähklid, mesi, tammetõrud, kaer jne) - ikka Anatoli enda tehtud.
Kui on selline tunne, et täna tahaks midagi head, mida võtate?
Peotäie marju vast.
Alkoholi pruugite?
Nii koloriidi mõttes ainult.
Rookatuse räästa alla kinnitatud valjuhääldist kaigub Neeme Raua reportaaž New Yorgi põletavast päevaprobleemist, magusamaksu kehtestamisest, mis aitaks võidelda ameeriklaste rasvumisega.
Millal te viimati kommi sõite?
Komm on kõrvetatud suhkur, sel on nii ebameeldiv maitse. Tordi suhtes olen tolerantne, aga parem on taimse toiduga harjunud organismi mitte saastada.
Mis teie lemmiktoit on?
Ei oska nii öelda... Mis on vajalikud, need ka meeldivad. Juurviljadest meeldib maapirn, teraviljadest spelta, kaunviljadest lääts. Rohelistest lehtedest meeldib malva - muskuskassinaeris. See on asi, millel pole erilist maitset, aga on soolebakteritele vajalik.
Anatol kargab taburetilt ja tõmbab näidiseks trepi kõrvalt peotäie muskuskassinaerist.
Kuidas see siis maitseb, kui sel pole maitset?
Lihal pole ka maitset! On ju võimalus maitsestada.
Kas mõni on öelnud, et selline toitumisviis on ebanormaalne?
Ei julge keegi öelda, sest minu süsteemis on raudne loogika.
Millal võiks seda ortoreksiaks nimetada?
Siis, kui toidule kulub liiga palju aega. Aga mul ei kulu - ma käin üks kord aastas poes, et osta soola-pipart. Kuna ma kulutan toidule kümme korda vähem raha, siis on mul leivateenimiseks tarvis kulutada ka kümme korda vähem aega. Ja ma olen paremini elanud, sest ma olen HEAD toitu söönud.
Ravimtaimi vajate?
Toit on ravim ja vastupidi. Siiani pole vajadust ravimitööstuse nuumamiseks tekkinud.
Teil on oma aed nii maal kui ka linnas. Aga mida te Lasnamäe inimesele - betoonkarplastele, nagu te nimetate - soovitate?
Kuivatatud rohelist on igaühel jõukohane kodus hoida. Aedvilja hoidmiseks on, jah, keldrit vaja, betoonkarplane ütleb, et tal on nurgas LCD-telekas, sinna kõrvale viljakott ei sobi.
Anatoli ökopagulus ja tumeroheline elustiil väljenduvad selleski, et tema eluviisi juures ei teki üldse prügi, isegi kirjaklambri jagu mitte. Mõni aasta tagasi püüti tema Nõmme eramule prügiveolepingut kaela määrida, kuid Anatol võitles välja õiguse elada ilma tarbetu prügikontenerita.
"Me peame sundkorras prügi tekitama! Prügimajandust toidavad müüdid; aga kui palju kulutavad suured prügiautod diislit jms. Sa põletad pliidi all puid ja paned natuke plastikaatkotte sekka - midagi halba sellest ei juhtu. Põhiline prügi on pakendid, aga mul ei ole neid! Kui teised peavad tõestama, et nad ei ole kaamelid, siis minul on vastupidi: ma pean tõestama, et ma olen kaamel," kihistab hr Sügis.
Nagu nuimikseriga purustab ta ka toidumüüte: "Suhkrut ei ole moosidesse säilitamiseks vaja, samuti pole oluline jahe hoiukoht. 80 kraadi juures kuumutamine tapab kõik mikroobid, ja purk tuleb hermeetiliselt sulgeda. Suhkur on ainult maitse pärast. Nõude kuumutamine praeahjus on mõttetu. Suhkrut pole moosile peaaegu vajagi, mina panen 50 grammi kilo kohta."
Miks siis pannakse nii palju suhkrut?
Ei tea! Mingid kanaajudega naised kirjutavad kokaraamatuid, sellepärast. Mis toidusse puutub, siis elame müütide rägastikus.
Teraviljakilo tuttava taluniku juures maksab paar krooni, aga poes maksab leivapäts paarkümmend krooni - raiskamine. See raha, mis kulub toiduainetööstuse toetamiseks, jääb mul alles.
Toiduainetööstus on Anatoli vaenlane number üks. Õigemini paistab teda ärritavat see, kuidas töösturid lollide rahvahulkadega manipuleerivad. "Võtame nn tervisemunad, mis on poes tunduvalt kallimad: kanadele söödetakse linaõli, millest 10 protsenti jõuab ka munadesse. Sõna otseses mõttes toodetakse väärtuslikust toiduainest kanasitta!"
Vaenlane number kaks on fitness-tööstus: "Kogu see mõistatamine ja sehkendamine punktide-kalorite ümber on tühi töö ja vaimu närimine!"
Pluusihõlmade lehvides väntab Anatol jalgrattal mööda külavaheteed kaugusse. Murran tee äärest paar sarapuuoksa.
Mis on ortoreksia?
Anorektikute ja buliimikute vaevatud perre on lisandumas ortorektikud. Ortoreksia on uus söömishäire ehk vajadus toituda ülitervislikult.
Noarootsi pealinna Pürksi servas elab ökopagulane ja gastronoomiline teisitimõtleja Anatol Sügis (75).
Seitsmekümnendatel, umbes 40aastasena, otsustas toonane Tehnikaülikooli (tollal TPI) teadur - tema ehitatud on paljud seadmed nn Lippmaa instituudis - muuta oma söömisharjumusi, põhjuseks tervis ja ülekaal. Oma ekstreemtoitumissüsteemist andis ta viis aastat tagasi välja vormilt tagasihoidliku, kuid sisult võimsa teose "Edasi tagasi loomlikule ("loomlik" tuleb sõnast loomalik, loomulik ja loominguline - toim.) toidule", millest allakirjutanul oli au saada 365. signeeritud eksemplari omanikuks.
Anatol Sügisel on andunud (ja üha laienev) fänniklubi, kes käib tema elutarkusi kõrva taha panemas. Külainimesed kutsuvad seda maltsakooliks.
Iga jalatäis maad tema hiiglaslikus rohtunud aias annab toitu, sest Anatol ei jäta kasutamata ühtegi taimeosa. Sest maatükk tahab ikka ühepalju harimist, väetamist, kastmist-rohimist! Võtame näiteks maapirni, mille ilusaid kollaseid õisi ta kuivatab, lehti paneb purki ning kartuli moodi juurikad lähevad potti.
Anatol ütleb, et selle taime lehtede ja õite maitse nõuab mõningast harjumist. Miks meile maitsevad porgandid, aga porgandipealsed mitte? Miks nopime põõsast marju, aga krõmpsuvaid lehti mitte? Miks meie keedupotti ei satu võilill, pargiroos ja malts? See on puhas raiskamine, sest ühtki ratsionaalset põhjendust vahetegemiseks pole.
Teeme aias kiire ringkäigu, nopime mõne ploomi, tikri ning alõtša ning suundume rehetarre lunch'ile.
Rõõsade jõuluvanapõskedega Anatol Sügis nimetab meie, tavainimeste söömisharjumusi "ajuinvaliidseks toiduvalikuks": "Sööme väga arulagedalt: kartulit-sousti, palju rasva. Alzheimeri tõve hulka saaks vähendada, kui margariini ja liha söömine lõpetada."
Ja mispoolest on sousti-kartuli söömine normaalsem kui krõbistada karuohakaid ja tammetõrusid?
Mida teie sööte?
Suvel söön rohtu, talvel heina. Kusjuures puulehed on kaks korda toitvamad kui rohttaimed.
Milliste puude lehti tarbite?
Neid, mis pole kibedad. Toidutaimed ei tohi sisaldada tugevaid toimeaineid. Näiteks kaseleht on võrdlemisi vänge. Paremad on vaher, jalakas, künnapuu ja sarapuu. Marjapõõsad kõlbavad samuti. Lammas ka ei ela pelgalt heinaga talve üle, aga kui talle vihta juurde anda, siis elab ilusti.
Miks peaks inimene lamba moodi toituma?
Puulehtedest saab head valku. Kaunviljade valk pole nii täisväärtuslik. Teed kümme sarapuuvihta - ja ongi talveks roheline olemas!
Te liha üldse ei söö?
Linnu ja looma liha on n-ö kaua kasvanud valk, inimesele pole seda vaja. Kui külas pakutakse, siis võin viisakusest ka süüa.
Vahel naabrinaine kostitab mind "tuttava lehma" piimaga. Võtan lonksukese nii koloriidi mõttes, toiduks teda tarvis pole.
Millest teie toidupüramiid koosneb?
Lähtun sellest, et terve taim on söödav. Söön universaaltoitu, milles on kolm komponenti: juurvili, roheline leht (talvel lehehelbed) ja teravili. Kui valku on rohkem vaja, siis söön kaunvilja. Leiba pole vaja, sest puder annab teraviljanormi sama hästi kätte.
Meile serveeritav menüü on selline: ühepajatoit (juurikad - lehed-õied - seemned). Põldohakasalat õunast, porgandist, kurgist, kabatšokist: "Ohakas on väga hea toiduaine, vanad eestlased sõid põldohaka varsi, kui nälg käes oli." Ohakatele võib peale valada rafineerimata rapsiõli.
Remulaad - maitsestatud rapsipasta, milles on naati, maltsa, nõgest, porgandit, sellerit jne. Peale roheline sibul, mesiputk ja aedmajoraan. Parajalt hapu, soolane, vürtsikas. Magustoiduks on halvaa (pähklid, mesi, tammetõrud, kaer jne) - ikka Anatoli enda tehtud.
Kui on selline tunne, et täna tahaks midagi head, mida võtate?
Peotäie marju vast.
Alkoholi pruugite?
Nii koloriidi mõttes ainult.
Rookatuse räästa alla kinnitatud valjuhääldist kaigub Neeme Raua reportaaž New Yorgi põletavast päevaprobleemist, magusamaksu kehtestamisest, mis aitaks võidelda ameeriklaste rasvumisega.
Millal te viimati kommi sõite?
Komm on kõrvetatud suhkur, sel on nii ebameeldiv maitse. Tordi suhtes olen tolerantne, aga parem on taimse toiduga harjunud organismi mitte saastada.
Mis teie lemmiktoit on?
Ei oska nii öelda... Mis on vajalikud, need ka meeldivad. Juurviljadest meeldib maapirn, teraviljadest spelta, kaunviljadest lääts. Rohelistest lehtedest meeldib malva - muskuskassinaeris. See on asi, millel pole erilist maitset, aga on soolebakteritele vajalik.
Anatol kargab taburetilt ja tõmbab näidiseks trepi kõrvalt peotäie muskuskassinaerist.
Kuidas see siis maitseb, kui sel pole maitset?
Lihal pole ka maitset! On ju võimalus maitsestada.
Kas mõni on öelnud, et selline toitumisviis on ebanormaalne?
Ei julge keegi öelda, sest minu süsteemis on raudne loogika.
Millal võiks seda ortoreksiaks nimetada?
Siis, kui toidule kulub liiga palju aega. Aga mul ei kulu - ma käin üks kord aastas poes, et osta soola-pipart. Kuna ma kulutan toidule kümme korda vähem raha, siis on mul leivateenimiseks tarvis kulutada ka kümme korda vähem aega. Ja ma olen paremini elanud, sest ma olen HEAD toitu söönud.
Ravimtaimi vajate?
Toit on ravim ja vastupidi. Siiani pole vajadust ravimitööstuse nuumamiseks tekkinud.
Teil on oma aed nii maal kui ka linnas. Aga mida te Lasnamäe inimesele - betoonkarplastele, nagu te nimetate - soovitate?
Kuivatatud rohelist on igaühel jõukohane kodus hoida. Aedvilja hoidmiseks on, jah, keldrit vaja, betoonkarplane ütleb, et tal on nurgas LCD-telekas, sinna kõrvale viljakott ei sobi.
Anatoli ökopagulus ja tumeroheline elustiil väljenduvad selleski, et tema eluviisi juures ei teki üldse prügi, isegi kirjaklambri jagu mitte. Mõni aasta tagasi püüti tema Nõmme eramule prügiveolepingut kaela määrida, kuid Anatol võitles välja õiguse elada ilma tarbetu prügikontenerita.
"Me peame sundkorras prügi tekitama! Prügimajandust toidavad müüdid; aga kui palju kulutavad suured prügiautod diislit jms. Sa põletad pliidi all puid ja paned natuke plastikaatkotte sekka - midagi halba sellest ei juhtu. Põhiline prügi on pakendid, aga mul ei ole neid! Kui teised peavad tõestama, et nad ei ole kaamelid, siis minul on vastupidi: ma pean tõestama, et ma olen kaamel," kihistab hr Sügis.
Nagu nuimikseriga purustab ta ka toidumüüte: "Suhkrut ei ole moosidesse säilitamiseks vaja, samuti pole oluline jahe hoiukoht. 80 kraadi juures kuumutamine tapab kõik mikroobid, ja purk tuleb hermeetiliselt sulgeda. Suhkur on ainult maitse pärast. Nõude kuumutamine praeahjus on mõttetu. Suhkrut pole moosile peaaegu vajagi, mina panen 50 grammi kilo kohta."
Miks siis pannakse nii palju suhkrut?
Ei tea! Mingid kanaajudega naised kirjutavad kokaraamatuid, sellepärast. Mis toidusse puutub, siis elame müütide rägastikus.
Teraviljakilo tuttava taluniku juures maksab paar krooni, aga poes maksab leivapäts paarkümmend krooni - raiskamine. See raha, mis kulub toiduainetööstuse toetamiseks, jääb mul alles.
Toiduainetööstus on Anatoli vaenlane number üks. Õigemini paistab teda ärritavat see, kuidas töösturid lollide rahvahulkadega manipuleerivad. "Võtame nn tervisemunad, mis on poes tunduvalt kallimad: kanadele söödetakse linaõli, millest 10 protsenti jõuab ka munadesse. Sõna otseses mõttes toodetakse väärtuslikust toiduainest kanasitta!"
Vaenlane number kaks on fitness-tööstus: "Kogu see mõistatamine ja sehkendamine punktide-kalorite ümber on tühi töö ja vaimu närimine!"
Pluusihõlmade lehvides väntab Anatol jalgrattal mööda külavaheteed kaugusse. Murran tee äärest paar sarapuuoksa.
Mis on ortoreksia?
- Kui anoreksia on õpitud isupuudus ja buliimia kontrollimatu õgimise "tasakaalustamine" sundusliku oksendamisega, siis ortorektik tahab end tunda lihtsalt puhta, tervisliku ja naturaalsena. Ja ta peab sõpradele-sugulastele alailma loenguid õigest toitumisest ja kahjulikest toiduainetest.
- Ortorektikud usuvad, et säilitusained on kahjulikud, tööstuslikult toodetud toit on kunstlik ja mahetoit on tingimata parem.
- Kuigi söömishäiretega tegelevate psühhiaatrite aur läheb anorektikute-buliimikute ravile, on juba kümmekond aastat kliinikutes tegeldud ka ortorektikutega.
- Eesti üks parimaid söömishäirete arste, Anu Järv Tartu Ülikooli Kliinikumist ütleb, et seni pole ortoreksiat veel veidruste lahtrist haiguste lahtrisse kantud: "Kuna tegemist on ülekaalukate mõtetega, siis häire on see küll. Häire, mis käib elustiili alla." Mitmesugused äärmuslikud dieedid on otsetee ortoreksiani. Väidetavalt esineb ortorektikute hulgas mehi rohkem kui naisi.
- Termini "ortoreksia" võttis kasutusele Ameerika arst Steven Bratman 1997. aastal. Tema sulest on ilmunud menuk "Health Food Junkies" ("Tervisliku toidu sõltlased").
- Tuleb sõnadest orthos - õige ja orexis - isu.
- Ortorektiku tuvastamiseks võib esitada testküsimusi: kas te hoolite rohkem toidu toimest kui naudingust? Kas teie toitumisharjumus eraldab teid sotsiaalses plaanis teistest?
Monday, April 16, 2012
Mõnusat lugemist kõigile, kel plaan ülikooli minna :)
See on nii ilus kirjatükk, et paneb mind nutma.
Lisan siia viite ka eelnevas tekstis osundatud Ken Robinsoni loengule. Väga lahe loeng on! Olen seda vaadanud kahe klassiga, ühel korral suhteliselt eduaklt, teisel korral suhteliselt läbikukkunult. Aga võtke see 19 minutit, äkki meeldib teilegi :)
Ken Robinsoni loeng
See on nii ilus kirjatükk, et paneb mind nutma.
Lisan siia viite ka eelnevas tekstis osundatud Ken Robinsoni loengule. Väga lahe loeng on! Olen seda vaadanud kahe klassiga, ühel korral suhteliselt eduaklt, teisel korral suhteliselt läbikukkunult. Aga võtke see 19 minutit, äkki meeldib teilegi :)
Ken Robinsoni loeng
Saturday, April 14, 2012
Elu seaduspärasused
1. Iga kord, kui ma annan oma mp3 mängija avalikku kasutusse, et panna HEAD taustamussi, hakkavad kõlama just need lood, mis kuuluvad kausta "Meenutusi lapsepõlvest", s.t Backstreet Boys, Aqua või mõni muu tore bänd (need lood moodustavad 2% lugude üldarvust)
2. Iga kord, kui õppealajuhataja mu tundi ootamatult sisse astub, valitseb klassis haudvaikus, õpilased kirjutavad ja mina vaatan klassi range pilguga (selline olukord valitseb mu tundides umbes 5 % ajast)
3. Iga kord, kui ma mõtlen, et läheks pükstega tööle, avastan, et kõik mu kolm sokipaari on pesus.
4. Iga kord, kui me oleme Ruudiga hommikul graafikujärgselt toast välja saanud, on öösel julmalt külmetanud, nii et auto sulatamiseks kulub topelt aega.
jne jne jne
Mis on sinu "Iga kord, kui ..."?
2. Iga kord, kui õppealajuhataja mu tundi ootamatult sisse astub, valitseb klassis haudvaikus, õpilased kirjutavad ja mina vaatan klassi range pilguga (selline olukord valitseb mu tundides umbes 5 % ajast)
3. Iga kord, kui ma mõtlen, et läheks pükstega tööle, avastan, et kõik mu kolm sokipaari on pesus.
4. Iga kord, kui me oleme Ruudiga hommikul graafikujärgselt toast välja saanud, on öösel julmalt külmetanud, nii et auto sulatamiseks kulub topelt aega.
jne jne jne
Mis on sinu "Iga kord, kui ..."?
Friday, April 13, 2012
Kõik, kes vihkavad ***, tõstavad käed
Jätkame Eesti haridussüsteemi lainetel.
Meie vaba riik on praeguseks rahus arenenud peaaegu 21 aastat (jeebus, ma mäletan seda päeva, kui Eesti taasiseseisvus :O), hmmm EW kestiski ainult 21 aastat, kui nüüd järele mõelda... Aga mitte see pole oluline. Meil on olnud 21 aastat, et tormata järele kõigele euroopalikule, nii mõtlemises kui ka tegudes. Ja on täiesti normaalne, et mõte, kuidas asjad olema peaksid, on varem paigas kui selle mõtte järgi tegutsemine.
Nõukogude ajal "ei olnud" ühiskonnas puudega inimesi, homoseksuaale ka polnud. Rõvedate lapsepilastajatest pervertide asemel olid kommionud, kes tegelesid liputamisega (mõelgem juba nende sõnade tunnetusväljale - kommionu ehk keegi onkel, kes annab kommi ja käitub seejärel imelikult; liputama - kutsud liputavad saba, kui neil on hea tuju). Täna on nad meil kõik olemas, sest normaalne euroopalik suhtumine ütleb, et ka äärmused on olemas, ning ka ebameeldivate teemadega tuleb tegeleda. See teadmine on meil kenasti olemas.
Mõtteviisi muutumisest (või muutmisest, ei saa päris kindel olla) tulenevalt on plaan teha ka Eesti hariduses põhimõtteline uuendus. Ei, ma ei pea silmas gümnaasiumireformi, sellest jahutakse niigi nii palju ja kuna ma oma ametikeskselt esindan vähemuse seisukohta, püüan enesealalhoiuinstinktina teemat pigem vältida. Praegu pean silmas nn abikoolide reformi või siis veel täpsemalt, LÕK-i laste probleemi.
Eestis on võimalik õppida mitme erineva õppekava alusel - meil on riiklik õppekava, mis paneb paika üldised suunad, selle alusel pannakse kokku kooliõppekava, mida kasutab õpetaja oma töö planeerimisel (või siis ka mitte, õpetaja võib võtta ka lihtsalt õpiku ja õpetada seda). Kui laps ei saa õpetaja plaaniga millegipärast hakkama, on haige, natuke aeglasem, natuke teistmoodi, natuke andekam, siis määratakse talle IÕK ehk individuaalne õppekava, mis peaks tagama selle, et laps saaks areneda. Reaalsuses minu meelest IÕK küll ei toimi, paberi peal ainult.
Kui nüüd aga selgub (tavaliselt küll juba lasteaias, aga mõnikord ka alles koolis), et laps ei saa ka individuaalse lähenemisega mingeid tulemusi, käivitub protsess, mille lõpp võib olla see, et lapsele määratakse LÕK ehk lihtsustatud õppekava. Selle järgi õppivad lapsed lihtsalt ei jõua oma arengus kõrgete akadeemiliste saavutusteni, küll võib neil olla potentsiaali käelises tegevuses või jumal teab milles. See polegi oluline, üldises mõttes. Küsimus on selles, kus õpib see LÕKile määratud laps edasi. Varemalt on olnud praktika, et ka kerge vaimse erivajadusega lapsed suunatakse erikooli, kus nad saavad koos õppida ja areneda. Sellise käitumise heatahtlik tõlgendus oleks, et neil lastel on lihtsam, kui nad on koos omasugustega. Pahatahtlikum tõlgendus on see, et õpetajatel (ning ühiskonnal tervikuna) on lihtsam, kui need lapsed on kuskil mujal. Sest tihtipeale kipub LÕKi lastel olema ka käitumisprobleeme, mis on mõistetavad, kuna nende tunnetusprotsessid pole nii arenenud, nad väsivad kergemini, vajavad rohkem abi ja tunnustamist, aga nad on ka vahetumad, s.t ei istu viksilt ja viisakalt, kui neil on igav või kui nad on väsinud. Seega õpetaja jaoks on selline laps klassi paras peavalu, rääkimata sellest, et LÕKi jaoks on vaja eraldi õppematerjali, metoodikat, see aga tähendab lisatööd, -aega ja -vaeva.
Nüüdseks oleme Eestis jõudnud sinnamaani, et järjest rohkem on leitud, et kui võimalik, tuleb LÕKi laps suunata tavakooli, seal õpib ta suhtlema, ühiskonnas käituma, ja teiselt poolt õpivad ka nn tavalapsed arvestama endast erinevamatega. Sest fakt on ju see, et kerge vaimse alaarenguga lapsed ON meie ühiskonnas ja neid ei pea kartma, nad ei hammusta. Ja mõttena on see ju väga hea, ma tõesti toetan kahe käega!
Sissejuhatus on läbi, nüüd loo enda juurde:
Ühes klassis, kus ma tunde annan, õpib üks LÕKi laps. Just selline, kes on õpetajatele üsna ebamugav: jutukas, emotsionaalne, kohati pidurdamatu. Nii, see laps õpib koos teistega, kes on tublid ja korralikud, kes EI OLE kohati pidurdamatud, sest algklassides on nad oma distsipliinikursuse kätte saanud. Tunnist tundi toimub vastandus - õpetaja, LÕK ja ülejäänud klassi. Klass hädaldab - TEMA segab (teeb hääli, naerab, küsib, mida iganes), õpetaja pahandab (ära tee hääli, naera, küsi, istu paigal, tõmba kriipse, mida iganes). Klass on häiritud, sest õpetaja tegeleb pidevalt selle ühega. Ja siis jõuame sellesse punkti:
tavaline koolipäeva keskel toimuv tund, põhikooli algus. Tunni lõpuni on aega neli minutit ja õpilased on väsinud, õpetaja on andnud neile ülesande, mis on neid viimseni ära kurnanud. Ja siis hakkab LÕKi laps hädaldama (ta ei oska, ei taha, ei pea), klassist hakkavad kostma hääled "Ära vingu!", "Ole vait!" "Ära sega!". Ja siis korraga: "Kõik, kes **** vihkavad tõstavad käe!" Ja käed tõusevad.
Sa kurrrja, kuidas ma vihastusin. Teate küll seda tunnet, kui veri pähe tõuseb ja mingi kõrvaltvaatav mõte on "Ma ei vastuta praegu oma tegude eest". Just see tunne oli mul. See värisema panev vastikus sellise suhtumise suhtes, sellise alatus, sellise jultumuse suhtes. Kust võtab üks 11aastane endale sellise õiguse??? Viimased neli minutit tunnist kulusid minu ..... kõvahäälsele loengule. Kusjuures ma isegi ei mäleta enam, mida ma ütlesin, aga üsna kindlasti oli see auditooriumile kõvasti üle pea, mul on normaalseski seisundis raske laskuda pisikeste laste mõttetasandi juurde, rääkimata siis sellest olukorrast.
Hiljem rääkisin-rääkisin ja kuulasin-kuulasin koos inimesega, kes minu muret jagab. See aitas mul endal rahuneda. Aga mure, kuidas aidata seda klassi, jääb. Mul on niiii kahju. Ja kõige kurvem ongi see, et väga-väga-väga palju aitas selle intsidendini jõudmisele kaasa õpetajate suhtumine - teie olete tublid, TEMA ei saa hakkama; TEMA pärast ei saa me teha seda lõbusat asja; TEMA segab.
Tavakooli õpetaja ei ole valmis LÕKi last oma klassi vastu võtma, tavaline õpetaja teeb LÕKi lapse elu põrguks. Ja ma ei ütle, et mina ise olukorda valitseksin, mul on tõesti raske. Aga ma siiralt püüan. Aitan, kirjutan, joonin, nii palju kui laps vähegi vajab. Lihtsustan ülesannet, rahustan, julgustan. Aga kindlasti mitte ei suuda ma pakkuda talle seda, mida ta vajaks.
Aga kui nüüd hakkavadki tavakoolidesse tulema need lapsed... siis saab ju neid tümitatud noori inimesi veelgi rohkem olema, veel rohkem saab olema neid noori, kes leiavad, et erivajadustega inimesed on häirivad, neist tuleb kaugele eemale hoida.
Milles siis ometigi point on? Üks 25 aastat koolis töötanud õpetaja ei hakka oma suhtumist muutma, see on selge. Kuigi see on kuratlikult kurb.
Meie vaba riik on praeguseks rahus arenenud peaaegu 21 aastat (jeebus, ma mäletan seda päeva, kui Eesti taasiseseisvus :O), hmmm EW kestiski ainult 21 aastat, kui nüüd järele mõelda... Aga mitte see pole oluline. Meil on olnud 21 aastat, et tormata järele kõigele euroopalikule, nii mõtlemises kui ka tegudes. Ja on täiesti normaalne, et mõte, kuidas asjad olema peaksid, on varem paigas kui selle mõtte järgi tegutsemine.
Nõukogude ajal "ei olnud" ühiskonnas puudega inimesi, homoseksuaale ka polnud. Rõvedate lapsepilastajatest pervertide asemel olid kommionud, kes tegelesid liputamisega (mõelgem juba nende sõnade tunnetusväljale - kommionu ehk keegi onkel, kes annab kommi ja käitub seejärel imelikult; liputama - kutsud liputavad saba, kui neil on hea tuju). Täna on nad meil kõik olemas, sest normaalne euroopalik suhtumine ütleb, et ka äärmused on olemas, ning ka ebameeldivate teemadega tuleb tegeleda. See teadmine on meil kenasti olemas.
Mõtteviisi muutumisest (või muutmisest, ei saa päris kindel olla) tulenevalt on plaan teha ka Eesti hariduses põhimõtteline uuendus. Ei, ma ei pea silmas gümnaasiumireformi, sellest jahutakse niigi nii palju ja kuna ma oma ametikeskselt esindan vähemuse seisukohta, püüan enesealalhoiuinstinktina teemat pigem vältida. Praegu pean silmas nn abikoolide reformi või siis veel täpsemalt, LÕK-i laste probleemi.
Eestis on võimalik õppida mitme erineva õppekava alusel - meil on riiklik õppekava, mis paneb paika üldised suunad, selle alusel pannakse kokku kooliõppekava, mida kasutab õpetaja oma töö planeerimisel (või siis ka mitte, õpetaja võib võtta ka lihtsalt õpiku ja õpetada seda). Kui laps ei saa õpetaja plaaniga millegipärast hakkama, on haige, natuke aeglasem, natuke teistmoodi, natuke andekam, siis määratakse talle IÕK ehk individuaalne õppekava, mis peaks tagama selle, et laps saaks areneda. Reaalsuses minu meelest IÕK küll ei toimi, paberi peal ainult.
Kui nüüd aga selgub (tavaliselt küll juba lasteaias, aga mõnikord ka alles koolis), et laps ei saa ka individuaalse lähenemisega mingeid tulemusi, käivitub protsess, mille lõpp võib olla see, et lapsele määratakse LÕK ehk lihtsustatud õppekava. Selle järgi õppivad lapsed lihtsalt ei jõua oma arengus kõrgete akadeemiliste saavutusteni, küll võib neil olla potentsiaali käelises tegevuses või jumal teab milles. See polegi oluline, üldises mõttes. Küsimus on selles, kus õpib see LÕKile määratud laps edasi. Varemalt on olnud praktika, et ka kerge vaimse erivajadusega lapsed suunatakse erikooli, kus nad saavad koos õppida ja areneda. Sellise käitumise heatahtlik tõlgendus oleks, et neil lastel on lihtsam, kui nad on koos omasugustega. Pahatahtlikum tõlgendus on see, et õpetajatel (ning ühiskonnal tervikuna) on lihtsam, kui need lapsed on kuskil mujal. Sest tihtipeale kipub LÕKi lastel olema ka käitumisprobleeme, mis on mõistetavad, kuna nende tunnetusprotsessid pole nii arenenud, nad väsivad kergemini, vajavad rohkem abi ja tunnustamist, aga nad on ka vahetumad, s.t ei istu viksilt ja viisakalt, kui neil on igav või kui nad on väsinud. Seega õpetaja jaoks on selline laps klassi paras peavalu, rääkimata sellest, et LÕKi jaoks on vaja eraldi õppematerjali, metoodikat, see aga tähendab lisatööd, -aega ja -vaeva.
Nüüdseks oleme Eestis jõudnud sinnamaani, et järjest rohkem on leitud, et kui võimalik, tuleb LÕKi laps suunata tavakooli, seal õpib ta suhtlema, ühiskonnas käituma, ja teiselt poolt õpivad ka nn tavalapsed arvestama endast erinevamatega. Sest fakt on ju see, et kerge vaimse alaarenguga lapsed ON meie ühiskonnas ja neid ei pea kartma, nad ei hammusta. Ja mõttena on see ju väga hea, ma tõesti toetan kahe käega!
Sissejuhatus on läbi, nüüd loo enda juurde:
Ühes klassis, kus ma tunde annan, õpib üks LÕKi laps. Just selline, kes on õpetajatele üsna ebamugav: jutukas, emotsionaalne, kohati pidurdamatu. Nii, see laps õpib koos teistega, kes on tublid ja korralikud, kes EI OLE kohati pidurdamatud, sest algklassides on nad oma distsipliinikursuse kätte saanud. Tunnist tundi toimub vastandus - õpetaja, LÕK ja ülejäänud klassi. Klass hädaldab - TEMA segab (teeb hääli, naerab, küsib, mida iganes), õpetaja pahandab (ära tee hääli, naera, küsi, istu paigal, tõmba kriipse, mida iganes). Klass on häiritud, sest õpetaja tegeleb pidevalt selle ühega. Ja siis jõuame sellesse punkti:
tavaline koolipäeva keskel toimuv tund, põhikooli algus. Tunni lõpuni on aega neli minutit ja õpilased on väsinud, õpetaja on andnud neile ülesande, mis on neid viimseni ära kurnanud. Ja siis hakkab LÕKi laps hädaldama (ta ei oska, ei taha, ei pea), klassist hakkavad kostma hääled "Ära vingu!", "Ole vait!" "Ära sega!". Ja siis korraga: "Kõik, kes **** vihkavad tõstavad käe!" Ja käed tõusevad.
Sa kurrrja, kuidas ma vihastusin. Teate küll seda tunnet, kui veri pähe tõuseb ja mingi kõrvaltvaatav mõte on "Ma ei vastuta praegu oma tegude eest". Just see tunne oli mul. See värisema panev vastikus sellise suhtumise suhtes, sellise alatus, sellise jultumuse suhtes. Kust võtab üks 11aastane endale sellise õiguse??? Viimased neli minutit tunnist kulusid minu ..... kõvahäälsele loengule. Kusjuures ma isegi ei mäleta enam, mida ma ütlesin, aga üsna kindlasti oli see auditooriumile kõvasti üle pea, mul on normaalseski seisundis raske laskuda pisikeste laste mõttetasandi juurde, rääkimata siis sellest olukorrast.
Hiljem rääkisin-rääkisin ja kuulasin-kuulasin koos inimesega, kes minu muret jagab. See aitas mul endal rahuneda. Aga mure, kuidas aidata seda klassi, jääb. Mul on niiii kahju. Ja kõige kurvem ongi see, et väga-väga-väga palju aitas selle intsidendini jõudmisele kaasa õpetajate suhtumine - teie olete tublid, TEMA ei saa hakkama; TEMA pärast ei saa me teha seda lõbusat asja; TEMA segab.
Tavakooli õpetaja ei ole valmis LÕKi last oma klassi vastu võtma, tavaline õpetaja teeb LÕKi lapse elu põrguks. Ja ma ei ütle, et mina ise olukorda valitseksin, mul on tõesti raske. Aga ma siiralt püüan. Aitan, kirjutan, joonin, nii palju kui laps vähegi vajab. Lihtsustan ülesannet, rahustan, julgustan. Aga kindlasti mitte ei suuda ma pakkuda talle seda, mida ta vajaks.
Aga kui nüüd hakkavadki tavakoolidesse tulema need lapsed... siis saab ju neid tümitatud noori inimesi veelgi rohkem olema, veel rohkem saab olema neid noori, kes leiavad, et erivajadustega inimesed on häirivad, neist tuleb kaugele eemale hoida.
Milles siis ometigi point on? Üks 25 aastat koolis töötanud õpetaja ei hakka oma suhtumist muutma, see on selge. Kuigi see on kuratlikult kurb.
Wednesday, April 11, 2012
Argipäev
Mulle tundub, et tegelikult pole ma ikkagi mitte rase, vaid lihtsalt teismeline :P Endal on ka piinlik, päriselt ka. Ja nii piinlik on, et isegi midagi selgitada on piinlik. Seega olen omaette edasi kehastunud piinlikkus ja torisen inimestega, kes seda üldse pole ära teeninud. Piinlik kirjutada isegi.
Uudistest nõnda palju, et eile sain kirja hr M.H-lt, kes teatas mulle, et ma sel aastal arvatud riigieksami hindajate hulka. Ärge küsige, kuidas see juhtus. Ma ise ka ei tea. Neeme muidugi teatas mu sügavat hämmingut täis teate peale, et ju siis on neil sel aastal hindajatest suur puudus :D Aitäh julgustava sõna eest :D Aga tegelikult tõesti, väga kummaline lugu. Mitte et see mulle ei meeldiks, lihtsalt pisut....hirmutav on :) Vähemalt saan ma eraldi koolituse hindamise osas, mis on oluliselt rohkem, kui muidu jagatud on. Sest senised koolitused tavaõpetajatele on küll olnud...suhteliselt mõttetud. Kõik ikka seesama, mida ma olen kordi ja kordi meediast ja mujalt lugenud. Eh, loodetavasti pole hindajate koolitus samasugune.
Muidu aga olen ikka kergelt hämmastunud, et meil koolis toimuvad tunnid, kus järjepidevalt surutakse lastele peale uskumusi, mis pole neile omased. Juba aastaid. OK; tegelikult peaksin muidugi olema käinud neis tundides, et mingit selgelt isiklikku seisukohta võtta. Aga fakt, et sarnast muret on kurtnud juba mitmes lend, kallutab mind sinnapoole, et mingi probleem siiski õhus on.
Ma olen alati rõõmsa rahuloluga kõnelenud sellest, et olen õppinud religioonipedagoogikat. Esiteks pole sellise haridusega inimesi Eestis kuigi palju ja see muudab mind eriliseks :D (On ju minu suurim hirm maailmas olla tavaline :P). Teiseks arvan ma tõesti, et see, mida ma usuteaduskonnast kaasa sain, on väärtuslik - just sellest mõttes, kui palju laiem mu maailmapilt tänu sellele on; aga ka selles mõttes, et olen õppinud nägema erinevate maailmavaadete olulisust ühiskonnas ning seda, et erinevad vaated ei pea olema omavahel konfliktis. Ma arvan, et mu elu üks põhjapanevamaid arusaamisi oli see, et teaduslik maailapilt ei välista religioosset maailmavaadet. Aga meie saadame oma koolist välja järjekindlalt õpilasi, kellel on kogemus, et on küll konfliktis - ühed inimesed on tavalised ja teised on usklikud. Ja usklikud teavad täpselt, kus on tõde.
Kurb on ju see, et teadmine, kus on tõde, viib paratamatult konfliktini - nende inimestega, kes ei ole leidnud tõde või kelle jaoks tõde on kuskil mujal. Ma võin iseenesest nõustuda, et usk iseendasse pole piisav, aga see on minu elukogemus ja maailmavaade, mis ikka ja alati on pigem spirituaalsusesse kaldunud. Gümnaasiumiajal uskusin kindlalt just endasse, mäletan täpselt, et nõnda vastasin ühele uurimistöö küsimustikule, mis meie klassis läbi viidi. Hiljem olen lihtsalt vaadanud, et raske on toetuda vaid iseendale, vaja on peret (mille olemasolu ja toetus on minu jaoks nõnda iseenesestmõistetav olenud kogu mu elu), armastust, vabadust ja usku ka millessegi suuremasse (ei peagi silmas praegu jumalat või Jumalat, vaid pigem suuremat protsessi või nähtust), sest muidu tundub elu nii mõttetu. Tee või tina, hiljemalt 60 aasta pärast olen ma ju surnud, milleks siis praegu rapsida?
See on üks paganama keeruline teema. Õpetaja surub nagunii oma uskumusi ikka ja alati õpilastele peale. See on koolisüsteemi paratamatus. Tavaliselt lihtsalt ei kerki see probleem kuigi tõsiselt esile: me oleme harjunud, et kirjanduse õpetaja räägib, et raamatud on lahedad, ajalooõpetaja räägib, et Päts oli pühak (kui ta parajasti seda muidugi usub. Ta võib ka rääkida, et Päts oli riigireetur) jne. See ei loksuta tavaliselt õpilasi kuigivõrd, mõni mõtleb kaasa, diskuteerib, aga üldiselt jääb kõik viisakuse piiridesse. Usk aga kütab kired üles. Ja seda enam peaks olema õpetaja, kes seda teemat käsitleb, õrn nagu .... ma ei tea .... suvine tuul :D (mul tuli nüüd silme ette, kuidas see konkreetne õpetaja on nagu suvine tuul).
Kurb. Seda enam kui mõtlen, kui palju vaeva nägi Pille, et luua Eestis mingisugunegi religiooniõpetuse süsteem. Ja siis on meil inimesi, kes töötavad sellele ideele just vastu. Ja mitte midagi ei muutu. Kusjuures siiani imestan, et see lugu pole ajakirjandusse jõudnud. Ütlen ausalt, kui minu Ruudiga toimuks midagi sellist, ma läheks Euroopa Inimõiguste Kohtuni välja - inimesi ei tohi alavääristada nende uskumuste pärast.
Aga võib-olla pole olukord nii hull? Ma ju tegelikult ei tea. Ainult usun.
Uudistest nõnda palju, et eile sain kirja hr M.H-lt, kes teatas mulle, et ma sel aastal arvatud riigieksami hindajate hulka. Ärge küsige, kuidas see juhtus. Ma ise ka ei tea. Neeme muidugi teatas mu sügavat hämmingut täis teate peale, et ju siis on neil sel aastal hindajatest suur puudus :D Aitäh julgustava sõna eest :D Aga tegelikult tõesti, väga kummaline lugu. Mitte et see mulle ei meeldiks, lihtsalt pisut....hirmutav on :) Vähemalt saan ma eraldi koolituse hindamise osas, mis on oluliselt rohkem, kui muidu jagatud on. Sest senised koolitused tavaõpetajatele on küll olnud...suhteliselt mõttetud. Kõik ikka seesama, mida ma olen kordi ja kordi meediast ja mujalt lugenud. Eh, loodetavasti pole hindajate koolitus samasugune.
Muidu aga olen ikka kergelt hämmastunud, et meil koolis toimuvad tunnid, kus järjepidevalt surutakse lastele peale uskumusi, mis pole neile omased. Juba aastaid. OK; tegelikult peaksin muidugi olema käinud neis tundides, et mingit selgelt isiklikku seisukohta võtta. Aga fakt, et sarnast muret on kurtnud juba mitmes lend, kallutab mind sinnapoole, et mingi probleem siiski õhus on.
Ma olen alati rõõmsa rahuloluga kõnelenud sellest, et olen õppinud religioonipedagoogikat. Esiteks pole sellise haridusega inimesi Eestis kuigi palju ja see muudab mind eriliseks :D (On ju minu suurim hirm maailmas olla tavaline :P). Teiseks arvan ma tõesti, et see, mida ma usuteaduskonnast kaasa sain, on väärtuslik - just sellest mõttes, kui palju laiem mu maailmapilt tänu sellele on; aga ka selles mõttes, et olen õppinud nägema erinevate maailmavaadete olulisust ühiskonnas ning seda, et erinevad vaated ei pea olema omavahel konfliktis. Ma arvan, et mu elu üks põhjapanevamaid arusaamisi oli see, et teaduslik maailapilt ei välista religioosset maailmavaadet. Aga meie saadame oma koolist välja järjekindlalt õpilasi, kellel on kogemus, et on küll konfliktis - ühed inimesed on tavalised ja teised on usklikud. Ja usklikud teavad täpselt, kus on tõde.
Kurb on ju see, et teadmine, kus on tõde, viib paratamatult konfliktini - nende inimestega, kes ei ole leidnud tõde või kelle jaoks tõde on kuskil mujal. Ma võin iseenesest nõustuda, et usk iseendasse pole piisav, aga see on minu elukogemus ja maailmavaade, mis ikka ja alati on pigem spirituaalsusesse kaldunud. Gümnaasiumiajal uskusin kindlalt just endasse, mäletan täpselt, et nõnda vastasin ühele uurimistöö küsimustikule, mis meie klassis läbi viidi. Hiljem olen lihtsalt vaadanud, et raske on toetuda vaid iseendale, vaja on peret (mille olemasolu ja toetus on minu jaoks nõnda iseenesestmõistetav olenud kogu mu elu), armastust, vabadust ja usku ka millessegi suuremasse (ei peagi silmas praegu jumalat või Jumalat, vaid pigem suuremat protsessi või nähtust), sest muidu tundub elu nii mõttetu. Tee või tina, hiljemalt 60 aasta pärast olen ma ju surnud, milleks siis praegu rapsida?
See on üks paganama keeruline teema. Õpetaja surub nagunii oma uskumusi ikka ja alati õpilastele peale. See on koolisüsteemi paratamatus. Tavaliselt lihtsalt ei kerki see probleem kuigi tõsiselt esile: me oleme harjunud, et kirjanduse õpetaja räägib, et raamatud on lahedad, ajalooõpetaja räägib, et Päts oli pühak (kui ta parajasti seda muidugi usub. Ta võib ka rääkida, et Päts oli riigireetur) jne. See ei loksuta tavaliselt õpilasi kuigivõrd, mõni mõtleb kaasa, diskuteerib, aga üldiselt jääb kõik viisakuse piiridesse. Usk aga kütab kired üles. Ja seda enam peaks olema õpetaja, kes seda teemat käsitleb, õrn nagu .... ma ei tea .... suvine tuul :D (mul tuli nüüd silme ette, kuidas see konkreetne õpetaja on nagu suvine tuul).
Kurb. Seda enam kui mõtlen, kui palju vaeva nägi Pille, et luua Eestis mingisugunegi religiooniõpetuse süsteem. Ja siis on meil inimesi, kes töötavad sellele ideele just vastu. Ja mitte midagi ei muutu. Kusjuures siiani imestan, et see lugu pole ajakirjandusse jõudnud. Ütlen ausalt, kui minu Ruudiga toimuks midagi sellist, ma läheks Euroopa Inimõiguste Kohtuni välja - inimesi ei tohi alavääristada nende uskumuste pärast.
Aga võib-olla pole olukord nii hull? Ma ju tegelikult ei tea. Ainult usun.
Saturday, April 7, 2012
Salamõrtsuka-saaga
Salamõrtsuka eestikeelsed raamatud siis selleks korraks läbitud. Hakkasin neid lugema tänu Neemele, kes oli ühel hommikul virna raamatuid mu lauale ladunud :)
Mis ma oskan kosta. Hindan sarja keskpäraseks. Lugu on ju täitsa paeluv, seiklusi ja intriige täis. On suure hingega kangelased (nt noorkuningas Verity ja tema noorkuninganna) ja vastikud susserdajad (Regal loomulikult), lisaks ka karust armastust ja iseteadvust. Kõik oleks nagu olemas.
Minu jaoks oli selles raamatus liigpalju õukonnaintriige, olgem ausad, kogu sari selle peal seisabki. Kolm raamatut tervikuna mõjub paremini (arusaadavamalt?) kui iga osa eraldi. Teise osa lõpuks loksuvad asjad üsna palju paika, vähemalt tekkis mul lõpuks selge pilt, mis toimub. Kuigi mitmed liinid jäävad kolmandasse ossa, mida võib lugeda inglise keeles (ma küll kahtlustan, et ei viitsi sellega tegeleda, pole minu jaoks nii elu ja surma küsimus. Erinevalt näiteks küsimusest, kas Snape on Voldemorti või Dumbeldore´i poolt. SEE oli elu ja surma küsimus :D)
Eelkõige häiris mind nende raamatute juures toimetajatöö. Pidev me-me-tamine (Siis hakkasime me minema) ning puuduvad komad maks-lauselühendites ja mis kõige hullem - kõrvallause lõppudes. Sedasi kaotan ma varsti oma ainsa tõelise argumendi, miks peaksid inimesed (õpilased) lugema raamatuid. Siiani on minu väide olnud see, et lugemine on parim viis tagada endale korralik õigekirjaoskus ning stiilitaju. Selliste apsakaid täis raamatute valguses muutub mu argument väga küsitavaks.
Kokkuvõttes - lobe lugemine, kuid mitte ennast unustama panev. Tubli keskmik.
Kel huvi, saab siit rohkem lugeda, nii sisu kui ka arvamuste kohta
"Mina olen Mati Talvik. Ehk olete kuulnud?"
Ruudi oli alles beebi ja see tähendab, et elasime esimest aastat oma kodus. Ühel tuulisel hommikupoolikul vaatasin aknast välja ja silmad läksid suuresk: tee või tina, meie maja ette parkinud autost astus välja Mati Talvik. Et siis mis mõttes? Härra H oli samuti kodus, kutsusin ta ka akna juurde imet kaema. Vaatasime koos ja imestasime, et üks inimene on nii sarnane Mati Talvikuga. Koputus ukesele, mida avama läks Heiko. Ja siis kuulsad sõnad: "Tere, mina olen Mati Talvik. Ehk olete kuulnud. Ma olen mõnikord televiisoris olnud." Kurrrja, polnudki Talviku teisik, vaid hoopis päris-Talvik :D Tegi oma saadet ja tahtis ka meie maja filmida :D
Friday, April 6, 2012
Tõestus
Kaks väidet:
1. Kui keerata meie kodu juurest vasakule ja sõita Tartusse, jõuad lõpuks Pikasilda.
2. Kui keerata meie kodu juurest paremale ja sõita Viljandisse, jõuad lõpuks Pikasilda.
Järeldus: maakera on ümmargune.
*hea on olla targa lapse ema.
1. Kui keerata meie kodu juurest vasakule ja sõita Tartusse, jõuad lõpuks Pikasilda.
2. Kui keerata meie kodu juurest paremale ja sõita Viljandisse, jõuad lõpuks Pikasilda.
Järeldus: maakera on ümmargune.
*hea on olla targa lapse ema.
Maailma parim armastusromaan
Sõitsin taas töölt koju, aga sedapuhku ei mõelnud eriti millelegi, kuulasin raadiot ja nautisin päikest (samal ajal tuult trotsides autot teel hoida üritades - mõte Hummerist või mõnest muust monstreautost hakkab järjest mõistlikum tunduma), kui raadiost tuli SEE LAUL . Mulle pol kunagi see lugu olnud väga-väga südamelähedane, küll aga tuletab see mulle ALATI meelde üht raamatut, mis mulle meeletult meeldib. Nagu ühed teatud küpsised tuletavad mulle alati meelde "Gösta Berlingi saagat", piisab ainult nende lõhnast, ja kohe on silme ees pilt Göstast lumehanges.
Aga lingitud laul viib mu mõtted alati raamatule "Kaks armastajat tormis pagesid" (autoriks Howard Spring). Sain selle oma viieteistkümnendaks sünnipäevaks Kristilt. Jumal teab, miks ta just selle valis, kui mitte jätta märkimata, et tegemist on äärmiselt kopsaka raamatuga ja see on mulle raamatute puhul alati sümpatiseerinud. Aga tõesõna, see on kõige ilusamate inimeste armastuslugu, Rose ja Eustan Hawk. Lisaks saab just sellest raamatust alguse minu salajane kirg Inglismaa nõmmede ja aasade vastu, just sellepärast olin ma nii õnnelik, kui suvel nõmmele pääsesime. Ja kui ma paljajalu seal ringi paterdasin...see oli nii Rose :)
See ei ole üldse õnnelik ja roosavahune armastus, mis mind iiveldama ajaks, aga samas ei saa öelda, et see oleks kuidagi kurb või ängistav, kogu see lugu, mis kulgeb oma 600 leheküljel, on nii ehe, nii päris. Seal on selline kirg, selline valu ja selline kasvamine ja sellele järgnev rahulik õnn, et tuleb tahtmine nutta, kui mõtlen, kui ilusasti osakab üks inimene raamatuid kirjutada.
Rose´i tegelaskuju, keda võiks vihata selle eest, et ta nii endale kui ka teistele nii palju haiget teeb, on niivõrd naine, kui üldse olla saab. Naine, kelles on ühe mehe vastu kirg, mis lihtsalt tapab, aga kes on võimeline lõpuks lihtsalt armastama, vaikselt ja rahulikult. Ja see tasane armastus ei ole tema puhul kuidagipidi ohver või loobumine, see on tema naiselik otsus ja ta on ÕNNELIK selle mehe, selle elu ja selle otsuse pärast.
Ja tänu sellele raamatule armastan ma Keatsi ja eelkõige tema "Püha Agnese õhtut". Lihtsalt suurepärane.
Aga lingitud laul viib mu mõtted alati raamatule "Kaks armastajat tormis pagesid" (autoriks Howard Spring). Sain selle oma viieteistkümnendaks sünnipäevaks Kristilt. Jumal teab, miks ta just selle valis, kui mitte jätta märkimata, et tegemist on äärmiselt kopsaka raamatuga ja see on mulle raamatute puhul alati sümpatiseerinud. Aga tõesõna, see on kõige ilusamate inimeste armastuslugu, Rose ja Eustan Hawk. Lisaks saab just sellest raamatust alguse minu salajane kirg Inglismaa nõmmede ja aasade vastu, just sellepärast olin ma nii õnnelik, kui suvel nõmmele pääsesime. Ja kui ma paljajalu seal ringi paterdasin...see oli nii Rose :)
See ei ole üldse õnnelik ja roosavahune armastus, mis mind iiveldama ajaks, aga samas ei saa öelda, et see oleks kuidagi kurb või ängistav, kogu see lugu, mis kulgeb oma 600 leheküljel, on nii ehe, nii päris. Seal on selline kirg, selline valu ja selline kasvamine ja sellele järgnev rahulik õnn, et tuleb tahtmine nutta, kui mõtlen, kui ilusasti osakab üks inimene raamatuid kirjutada.
Rose´i tegelaskuju, keda võiks vihata selle eest, et ta nii endale kui ka teistele nii palju haiget teeb, on niivõrd naine, kui üldse olla saab. Naine, kelles on ühe mehe vastu kirg, mis lihtsalt tapab, aga kes on võimeline lõpuks lihtsalt armastama, vaikselt ja rahulikult. Ja see tasane armastus ei ole tema puhul kuidagipidi ohver või loobumine, see on tema naiselik otsus ja ta on ÕNNELIK selle mehe, selle elu ja selle otsuse pärast.
Ja tänu sellele raamatule armastan ma Keatsi ja eelkõige tema "Püha Agnese õhtut". Lihtsalt suurepärane.
Wednesday, April 4, 2012
Maailm on hulluks läinud :D Meie tõeliselt armsas ja sõbralikus töökollektiivis lahvatavad järjest ja järjest tülid. Võib-olla on see muidugi seotud asjaoluga, et Neeme on haige ja ma tolgendan varasemast oluliselt rohkem puhkeruumis, ja ma lihtsalt näen-kuulen nüüd rohkem. Ei tea. Aga igatahes on sel nädalal olnud juba kaks väga põhimõttelist tüli ja täna on ju alles kolmapäeav. Eks närviline situatsioon toob välja kõik ebakõlad, mis muidu vaikselt alla neelati.
12. klassiga on jäänud veel kolm nädalat, see tähendab 21 tundi, ei, tegelikult vähem, sest reedel on ju püha. Vähe, liiga vähe. Tuleb vist ikka meenutada Evelini kuldseid sõnu, et suurt notsut enam ei püüa, ja lasta vabaks. Mulle tundub, et nemad on juba lasknud. Näiteks käisid nad täna peaaegu kogu kollektiiviga hambaarsti juures. Kirjanduse tunnist muidugi. Ma üritasin ette kujutada, kuidas nad kõik korraga, suud ammuli, toolides pikutavad ega lasknud ennast üldse loksutada sellest faktist. Tööd sain parandatud ja võin tunda ennast kangelasena. Sel õppeaastal ei tule enam mitte ühtegi nii suuremahulist lugemistööd ette võtta. Supppper.
Päike paistab ja päris muhe on olla juba. Kevad tuleb :)
12. klassiga on jäänud veel kolm nädalat, see tähendab 21 tundi, ei, tegelikult vähem, sest reedel on ju püha. Vähe, liiga vähe. Tuleb vist ikka meenutada Evelini kuldseid sõnu, et suurt notsut enam ei püüa, ja lasta vabaks. Mulle tundub, et nemad on juba lasknud. Näiteks käisid nad täna peaaegu kogu kollektiiviga hambaarsti juures. Kirjanduse tunnist muidugi. Ma üritasin ette kujutada, kuidas nad kõik korraga, suud ammuli, toolides pikutavad ega lasknud ennast üldse loksutada sellest faktist. Tööd sain parandatud ja võin tunda ennast kangelasena. Sel õppeaastal ei tule enam mitte ühtegi nii suuremahulist lugemistööd ette võtta. Supppper.
Päike paistab ja päris muhe on olla juba. Kevad tuleb :)
Tuesday, April 3, 2012
Sunday, April 1, 2012
Nädalavahetuse eri
Eile pärastlõunal, kui ma olin parajasti lõpetanud aia selle osa riisumise, kus lumi on juba ära sulanud, ja kohvi juues raamatut lugesin, helistas mulle Heiko. Kui järele mõelda, on see üks tobedus, kui inimesed, kes on üksteisest nii umbes 500 meetri kaugusel, helistavad omavahel. Aga igatahes ta helistas ja ütles, et võiks ujuma minna. Tegelikult on plaan juba pikemat aega õhus olnud; kui Ruudi oli beebi, siis me ikka vahel käisime kahekesi, aga siis läks ujula remonti ja pärast seda on kuidagi mõte maha käinud. Eile aga tundsin, et võiks tõesti. Paks pakk abiturientide proovieksameid ka üldse ei morjendanud :D
Põrr Kuremaale koos naabrionu ja naabripoisiga. Jaa, väljast oli see hoone tõesti kauniks tehtud, neoonkiri seinal ja puha. Aga sisemus :minestunudmammu: OK, basseini ei oska ma kommenteerida, vesi nagu vesi ikka, kuigi sellest ma ei saanud aru, miks jumala pärast need radadeeraldajad olid värvi järgi kokku panemata. Ma armastan ujumist, see on mu lemmiktreening. See tähendab, et ma ujun korralikult, tempoga, ja panen pea ka vette. Seega oleks mul hea teada, millal ma basseini lõppu hakkan jõudma, et mitte täie hooga vastu seina põrutada. Kogemustest tean, et umbes 22 tõmbega ujun ühe pikkuse ära, aga viitsin ma jah kogu aeg lugeda. Ühesõnaga, tavaliselt on basseini lõpud märgitud punaste eraldajatega, Kuremaal mngitel segastel põhjustel on üritatud jälgi peita. Kellegi peen huumor?Ühesõnaga., bassein basseiniks, aga duširuumid on seal ikka tõeline tase :D Suur lage ruum, ühes seians reas vanaaegsed dušid, kooli kekatunnid tulid kohe silme ette. Plaatidel kohati suured vahed sisse tulnud, teiste pesuvee pritsmed, jahedus...Arusaamatu lihtsalt. Kas tõesti oleks vaheseinte ehitamine siis nõnda kulukas, see muudaks mulje seitse korda inimlikumaks ju.
Ruudi muidugi nautis täiega, hüppas ja kargas. Ainult sauna polnud nõus minema. Heiko selle eest ainult piinles :D Ta ju üldse vett ja ujumist ei salli. Siiani kusjuures olen hämmingus, et ta oli nõus selles ürituses osalema. Inimesed suudavad mind ikka üllatada :) Aga mõte minipuhkusest kuskil spaas pole vist siiski kuigi mõistlik.
Sellele viimasele hakkasin mõtlema tegelikult juba Viimsis koolitusel olles.Vaatasin mööda minnes, millise hinnaklassiga Viimsi puhul tegemist on. Mitte et ma väga teadlik selles osas oleksin, aga mulle tundub, et mitte kõige odavam variant. Aga nt toad olid seal sellised, et ühtki lisaromantilist mõtet küll pähe ei tule. See viimane võis küll tuleneda asjaolust, et olin ühes toas koos oma põhikooliaegse geograafiaõpetajaga. Jääb üle vaid jumalat tänada, et mitte gümnaasiumiaegsega. Aga jah, kogu selles hoones polnud romantikast jälgegi, söögisaal oli pigem soliidne söökla, spaa osas olid mullivannid ja saunad, ei midagi erilist. Bassein muidugi ka, mida külastasin kõikidel hommikutel, lõunapausidel ja õhtutel, sest ma ju jumaldan ujumist. Soojas vees ujumist. Ja sellises basseinis ujumist, kus ma saan aru, millal bassein lõppeb. Aga kõige selle eest maksta 119 eurot ühe inimese pealt...tundub suhteliselt mõttetu. Siis ikka parem lihtsalt hotell ja muud lõõgatsused kuskilt mujalt juurde võtta. Mitte et selline variant odavam oleks, aga emotsioon loeb siiski ju ka. Tobe on minna kodust välja ööbima kohta, mis meenutab spordibaasi. Et kui ikka mingil hetkel minipuhkuse planeerimiseks läheb, siis tuleb midagi muud välja mõelda.
Täna parandasin kaheteistkümnendike tööd ikkagi ära. Tähendab, esimese osa, kirjandite juurde tõesti ei jaksa minna, sest lugemisosadki kurnasid väga-väga ära. Tulemused olid ka suhteliselt kesised, huvitav, kas tekstid olid rasked (olidki, aga minu meelest mitte raskemad kui varasemad) või olin mina kitsim punkte andma (tundub ka kuidagi uskumatu), aga üle pooled tööd jäid alla 20 punkti. Mis on ikka kõva tagasilangus eelmise korraga võrreldes. Kokku peaksid kõik ikka tulemuse kirja saama, aga suhteliselt nõrgad hinded. Kurb on see, et suurim probleem oligi küsimuste mõistmises, mitte tekstide mõistmises. Pluss ka see, et väga palju lobiseti oma arusaamadest, kuigi küsimus oli just teksti analüüsis. Loodame, et see on märk sellest, et päriseksam läheb paremini :D
Põrr Kuremaale koos naabrionu ja naabripoisiga. Jaa, väljast oli see hoone tõesti kauniks tehtud, neoonkiri seinal ja puha. Aga sisemus :minestunudmammu: OK, basseini ei oska ma kommenteerida, vesi nagu vesi ikka, kuigi sellest ma ei saanud aru, miks jumala pärast need radadeeraldajad olid värvi järgi kokku panemata. Ma armastan ujumist, see on mu lemmiktreening. See tähendab, et ma ujun korralikult, tempoga, ja panen pea ka vette. Seega oleks mul hea teada, millal ma basseini lõppu hakkan jõudma, et mitte täie hooga vastu seina põrutada. Kogemustest tean, et umbes 22 tõmbega ujun ühe pikkuse ära, aga viitsin ma jah kogu aeg lugeda. Ühesõnaga, tavaliselt on basseini lõpud märgitud punaste eraldajatega, Kuremaal mngitel segastel põhjustel on üritatud jälgi peita. Kellegi peen huumor?Ühesõnaga., bassein basseiniks, aga duširuumid on seal ikka tõeline tase :D Suur lage ruum, ühes seians reas vanaaegsed dušid, kooli kekatunnid tulid kohe silme ette. Plaatidel kohati suured vahed sisse tulnud, teiste pesuvee pritsmed, jahedus...Arusaamatu lihtsalt. Kas tõesti oleks vaheseinte ehitamine siis nõnda kulukas, see muudaks mulje seitse korda inimlikumaks ju.
Ruudi muidugi nautis täiega, hüppas ja kargas. Ainult sauna polnud nõus minema. Heiko selle eest ainult piinles :D Ta ju üldse vett ja ujumist ei salli. Siiani kusjuures olen hämmingus, et ta oli nõus selles ürituses osalema. Inimesed suudavad mind ikka üllatada :) Aga mõte minipuhkusest kuskil spaas pole vist siiski kuigi mõistlik.
Sellele viimasele hakkasin mõtlema tegelikult juba Viimsis koolitusel olles.Vaatasin mööda minnes, millise hinnaklassiga Viimsi puhul tegemist on. Mitte et ma väga teadlik selles osas oleksin, aga mulle tundub, et mitte kõige odavam variant. Aga nt toad olid seal sellised, et ühtki lisaromantilist mõtet küll pähe ei tule. See viimane võis küll tuleneda asjaolust, et olin ühes toas koos oma põhikooliaegse geograafiaõpetajaga. Jääb üle vaid jumalat tänada, et mitte gümnaasiumiaegsega. Aga jah, kogu selles hoones polnud romantikast jälgegi, söögisaal oli pigem soliidne söökla, spaa osas olid mullivannid ja saunad, ei midagi erilist. Bassein muidugi ka, mida külastasin kõikidel hommikutel, lõunapausidel ja õhtutel, sest ma ju jumaldan ujumist. Soojas vees ujumist. Ja sellises basseinis ujumist, kus ma saan aru, millal bassein lõppeb. Aga kõige selle eest maksta 119 eurot ühe inimese pealt...tundub suhteliselt mõttetu. Siis ikka parem lihtsalt hotell ja muud lõõgatsused kuskilt mujalt juurde võtta. Mitte et selline variant odavam oleks, aga emotsioon loeb siiski ju ka. Tobe on minna kodust välja ööbima kohta, mis meenutab spordibaasi. Et kui ikka mingil hetkel minipuhkuse planeerimiseks läheb, siis tuleb midagi muud välja mõelda.
Täna parandasin kaheteistkümnendike tööd ikkagi ära. Tähendab, esimese osa, kirjandite juurde tõesti ei jaksa minna, sest lugemisosadki kurnasid väga-väga ära. Tulemused olid ka suhteliselt kesised, huvitav, kas tekstid olid rasked (olidki, aga minu meelest mitte raskemad kui varasemad) või olin mina kitsim punkte andma (tundub ka kuidagi uskumatu), aga üle pooled tööd jäid alla 20 punkti. Mis on ikka kõva tagasilangus eelmise korraga võrreldes. Kokku peaksid kõik ikka tulemuse kirja saama, aga suhteliselt nõrgad hinded. Kurb on see, et suurim probleem oligi küsimuste mõistmises, mitte tekstide mõistmises. Pluss ka see, et väga palju lobiseti oma arusaamadest, kuigi küsimus oli just teksti analüüsis. Loodame, et see on märk sellest, et päriseksam läheb paremini :D